Koolitund kestis kuus päeva

Marju Himma-Kadakas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast kuus ööd-päeva kestnud reisi Slovakkiasse paiskus teisipäeva õhtul Herbert Masingu kooli ees mikrobussidest välja tarkust täis ja võidurõõmsaid lapsi.
Pärast kuus ööd-päeva kestnud reisi Slovakkiasse paiskus teisipäeva õhtul Herbert Masingu kooli ees mikrobussidest välja tarkust täis ja võidurõõmsaid lapsi. Foto: Sille Annuk

Nädala eest pakkisid kolm Herbert Masingu kooli õpetajat tosinkond erivajadustega õpilast kahte mikrobussi ning kui bussi uksed sulgusid, algas kuus päeva kestnud koolitund ehk reis Slovakkiasse.


Masingu koolis õpivad erivajadustega lapsed. Erilisi vajadusi on mitmeid. Mõnel tuleneb see õppimisega raskustesse sattumisest, mõnel füüsilisest puudest, mõnel seadusega pahuksis olemisest, mõnel aga diagnoosist, mis teda eriliseks teeb.

Ometi peavad need erilised lapsed Masingu koolis õppima täitsa tavalises klassis, täitsa tavalises tunnis. Tavaline akadeemiline tund aga tihti ei sobi ja nii leiutavadki kooli õpetajad viise, kuidas tarkus lastele kergema vaevaga külge jääks.

Õppematerjal teepervel

Juba mitme aasta eest jõudis kooli geograafiaõpetaja Urmas Vessin tõdemusele, et lastele jääb koolitunnitarkus paremini meelde, kui nad saavad seda oma käega katsuda ja silmaga kaeda. Tema kinnitusel sai asi alguse ekskursioonidest, kus õppematerjaliks on kõik, mis paremale ja vasakule silma ette jääb.

Teadmistepagas ei olnud seekordsel reisil aga ainult geograafia vallast. Nii ajaloo-, keele- kui kunstiõpetajatelt oli kaasa võetud läbireisitavate maadega haakuvaid filme ja õppematerjali.
Nii vaatasidki õpilased filme ajaloosündmustest kuni katedraaliehituseni. «Ja bussist välja saades oli võimalus oma silmaga üle mõõta, kui suur see katedraal siis ikka tegelikult on,» selgitas sinises jopes üheksanda klassi noormees.
Pärast kuuepäevast reisi astusid needsamad noored kooli ees bussist maha. Väsinud, kuid viisakad, täiskasvanulikud ja tarkust täis. «Mega, super, lahe, aitäh õpetajatele, väga äge oli, seal räägiti kõike seda, mida koolitunnis ei näe elu sees,» vuristasid üheksanda ja seitsmenda klassi poisid üksteise võidu.   

Kolm õpetajat, kes kuus ööd-päeva järjest tööl olid, juhtisid ise bussi, tegid lastega koos süüa ja samal ajal õpetasid lisaks koolitarkusele ka elutarkust.

Mitmele õpilasele oli see esimene reis ilma vanemate abita. Mõnele tähendas see esmakordselt isikliku hügieeniga hakkama saamist, teisele ohjade haaramist söögitegemisel, kolmandale tõestust iseendale – ma saan hakkama!

Herbert Masingu kooli direktor Tiina Kallavus märkis, et nii see kui varasemad seesugused õppereisid tõstavad tohutult laste enesehinnangut. Lisaks oli see nii mõnelegi õpilasele ja õpetajale esmakordne võimalus võtta aega, et lõkke ümber kui võrdne võrdsega rääkida.  

Väga erinevate ja sealjuures keeruliste õpilastega võib ette tulla igasugu ootamatusi. Kas tuli ka?  «Eks pulli sai ikka tehtud, aga midagi suurt ja paha keegi ei teinud,» naljatas sinises jopes noormees. Üllatusi oli, aga pigem positiivseid, sedastas üks reisi õpetajatest, sotsiaalpedagoog Siim Värv.

Vanemale puhkus

Mikrobuss on Värvi sõnul väga hea klassituba. Väike kompaktne ruum, kus kõik on õpetaja pilgu all ja kõik on sunnitud omavahel koos hakkama saama. Kui mõni laps läkski ülearu lärmakaks või ärritus, reguleerisid ülejäänud rühma liikmed nii, et rahulik kord taastus üsna kergelt.

Nii lapsed kui õpetajad kinnitasid, et rutiinivaba õppereis pakkus lisaks ka vaheldust. Üheksanda klassi neiu ema ütles, et temagi tütrel oli see esimene päris iseseisev reis. Emale oli see aga võimalus korraks pidevat tähelepanu vajavast lapsest puhata.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles