/nginx/o/2010/10/18/451438t1hbc61.jpg)
Kui sa teed äri kaubaga, kes joob, sööb ja pissib seitse päeva nädalas, on ka ärifilosoofia teine, ütleb 22-aastase staažiga Tartu esimese loomapoe Betta üks omanikke Maret Bogun. «See kaup ei seisa, vaid elab.»
Äri, mis elab ka siis, kui pood on kinni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loomade müügil ei saa teha osturallit või tudish-piipi, et kunstlikult müüki suurendada. Loomi ei saa müüa kellele tahes lihtsalt sellepärast, et ta neid osta tahab. Loomi ei saa tellida korraga suurt hulka lattu seisma. «See äri erineb riidepoe pidamisest nagu öö päevast, kuigi mõlemad on üks vorm ettevõtlusest,» lausub Bogun.
Kolmekordne gasell
Aasta oli siis 1988, kui Maret Boguni abikaasa Jevgeni Bogun hakkas rääkima, et nii ei saa, et Tartus pole ühtegi loomapoodi ning tartlased peavad Tallinna sõitma, kui nad endale kodulooma või loomale midagi vajalikku tahavad.
«Loomapoe järele oli väga suur vajadus,» meenutab Maret Bogun.
Riia tänaval vanas teenindusmajas kooperatiivina tegutsemist alustanud loomapoest on praeguseks välja kasvanud Tartu suurim ja Eesti üks suurimaid zoopoode Betta, mis tegutseb Tartus nii Lõunakeskuses kui Veeriku keskuses.
Poode majandav OÜ Agamiks on mahtunud kolm korda ka Äripäeva gasellide ehk kiiresti arenevate ettevõtete edetabelisse.
Rahast Maret Bogun palju rääkida ei taha. Ta ütleb, et nende perel on vedanud, et nad leidsid valdkonna, mis pere ära toidab ja iseendal silmad säramas hoiab. «Nulle meie käibe lõpus ei tasu vaimustunult vaadata, sest iga nulli nimel on tehtud kõvasti tööd,» ütleb ta.
Loomad raha ei too
Maret Bogun ei pea loomapoe pidamist äriks loomadega, nii nagu poe nimetusest välja võiks lugeda.
«Loomade müügile maksame ise peale,» üllatab ta ja toob näite, et üks hamster maksab 60 krooni, pakk saepuru 58 krooni. Nädalaga kulub pakk saepuru ära ning loomakese ülalpidamisele on läinud rohkem raha, kui tema pealt iialgi teenida võiks.
Loomapoe tulu tuleb Boguni selgitusel hoopis ülejäänud kraami pealt, mida pood müüb, alates lemmikute toidust ning lõpetades maiustuste ja mänguasjadega. «Aga selge on see, et kui me loomi ei müüks, poleks kellelegi ka muud kaupa müüa,» nendib ta.
Räägin 15 aastat Bettas müüjana töötanud Katrin Läänsalule, et tahtsin ka väiksena loomapoe müüjaks saada, sest siis saab päev läbi küülikuid paitada. Läänsalu puhkeb naerma nii, et terve pood kajab. «Aga huvitav, kes siis puurid korda teeb ja kliente nõustab, kui müüja päev läbi loomadega mängib?» küsib ta.
Hamster on staar
Läbi aegade kõige populaarsem lemmikloom on Läänsalu jutu järgi hamster. «Hamster on ja ilmselt jääbki staariks,» ütleb ta. Klassikaliselt menukad on ka merisead ja küülikud.
Uueks trendiks on aga müüja tähelepanekul igasugu krabid, krevetid, teod ja muud pisikesed akvaariumiolevused. Neid pannakse väikesesse akvaariumi kontorilauale, et oleks hea oma silmi ja mõtteid puhata.
Elavat kaupa Läänsalu kinnitusel loomapoes seisma ei jää. Väiksed loomad müüb pood mõne päeva või nädalaga ära, vaid mõni suurem ja kallim loom, näiteks 23 000-kroonine Amazonase papagoi on omanikku oodanud juba aasta jagu.
«Lemmiklooma peale ei ole enamikul inimestest kahju kulutada,» teab poeomanik Bogun ja räägib, et on inimesi, kes ostavad mõnel kuul mitme Eesti keskmise palga eest lemmikule toitu ja muud kraami.
«Lemmikuid poputatakse nii, kuidas võimalik, aga lõpuks tuleb piir ikkagi ette, sest loom tohib vaid kindla koguse maiustusi süüa ja saab kaela panna vaid ühe kivikestega kaelarihma,» lisab Bogun.
Lapse õpetaja
Nii Bogun kui Läänsalu on seda meelt, et üks lemmikloom kuluks igale lapsele ära, sest neid õppetunde, mida lemmiklooma pidamine annab, on võimatu alahinnata. «Laps õpib vastutustunnet, arvestamist, hoolimist, isegi taskurahaga ümberkäimist, kui tema ülesandeks on näiteks aeg-ajalt lemmikule maiustusi osta,» räägib Bogun.
Samuti õpetab lemmiku pidamine kaotusvaluga toimetulemist, sest pisikeste näriliste eluiga on lühike. Ometi ruttab nii mõnigi lapsevanem hommikul poodi, kaasas hamstri pilt ja soov leida asemele täpselt samasugust loomakest, et last mitte kurvastada. «Ma ei pea seda õigeks, et elu loomulikku ringi peidetakse lapse eest,» nendib Bogun.
Veel rõhutab Bogun, et kui vanem võtab lapsele lemmiklooma, siis ta võtab looma ikkagi endale, mitte lapsele. «Loom on terve pere vastutus,» toonitab ta. Pealegi ei müügi loomapoed Boguni kinnitusel lastele loomi, et hoida ära üllatusi stiilis «Emme, vaata, ma ostsin meile merisea!».
Ei pärdikutele!
Bogun tunnistab, et eetilisi valikuid on loomapoe pidamises üksjagu. Neist üle saada aitab loomapoe perenaise meelest vaid iseendale seatud piiridele kindlaks jäämine.
«Pärdikut ei pane ma iialgi puuri ega koerakutsikat akna peale niutsuma,» räägib Bogun, et on tuliselt selle vastu, et lemmikuna müüakse loomi, kes pole mõeldud kodus pidamiseks, või pisikesi kutsikaid, keda ema pole jõudnud veel maailmaga harjutada.
Poe nimi Betta tuleneb Boguni selgitusel muide Siiami tapluskala järgi (Betta splendens), kes vastakuti sattudes võitlevad nagu kukepoksis seni, kuni üks tapab teise ära.
«Jõuline nimi on meil jah, aga äris peabki jõuline olema, et ellu jääda,» ütleb Maret Bogun.
Loomapoode Tartus
Peale Betta zoopoodide Lõunakeskuses ja Veeriku keskuses tegutseb Tartus veel hulk teisigi loomapoode. Näiteks Ossu lemmikloomapood Eedeni keskuses ning Pet Center Sõbrakeskuses ja Jaama Selveris.