Skisofreeniahaige: hääled piinasid mind

Valge pliiatsijoonistus mustale paberile sündis Ailil mõttest, mille andis talle mahatilkunud piimanire. Foto: Kristjan Teedema

Aili kunstitöödest üks on kahest osast koosnev mustapõhjaline panoraampilt, millele naine on valge pliiatsiga tõmmanud ääretult voogava ja sümbolistliku kujundi.

«Sümbolismiga pole siin midagi tegemist,» naerab Aili, kes oma vaimuhaiguse tõttu tahab jääda anonüümseks. «Mul hakkas ükskord öösel külmkapist piima põrandale tilkuma ja hommikuks oli sinna kuivanud just niisugune kujund. Ma joonistasin selle põrandalt kalkale ja kopeerisin musta paberi peale. Leidsin, et see on nii kena.»

Aili kunstitööd on Tartu Vaimse Tervise Hooldekeskuses näitustel sageli väljas olnud ja Ailil on oma loomingu üle hea meel. Vaimse tervise hooldekeskuse kohta ütleb ta, et just see maja on ta uuesti jalule aidanud. «Ma lihtsalt ei oleks jaksanud üksi kodus elada teadmisega, et mul on skisofreenia paranoia,» sõnab ta.

Praegu tunneb Aili end peaaegu terve inimesena. Ainult ravimeid võtab. Sest midagi hirmsamat kui kukkuda tagasi tollesse vanasse aega, mil ta närvisüsteem oli tasakaalust väljas, ta oma elus ette ei kujuta.

Millal see esimest korda juhtus?

Ma olin 34-aastane. 1979. aastal.

Mis siis juhtus?

Ma hakkasin kuulma hääli. Skisofreenikute puhul on see tavaline, et kuuldakse hääli.

Näiteks mismoodi?

Näiteks mina olen kodus ja ülemus karjub mu peale.

Te kuulsite tema sõnu, lauseid, hääletooni?

Jah, see on kuulmishallutsinatsioon. Ma olin just töökohta vahetanud, sellest kurjast ülemusest lahku läinud. Aga ta pahandas ikka minuga. See kostis nii, nagu ta oleks samas toas, aga ma olin üksinda. Ma jooksin kodunt minema ühe tuttava juurde...

Kas te kahtlustasite, et see võib olla midagi teie psüühikaga seoses?

Jah. See tuttav, kelle juurde ma pagesin, oli ise vaimuhaiglas olnud. Sellepärast ma tema juurde läksingi. Tema ütles, et ma ei tohi nende häälte antud infot kasutada, ning pani mulle kõiketeadval toonil diagnoosi.

See lõi mind pahviks, ma ei julenud midagi teha. Tulin koju ja elasin kuidagi oma elu edasi.

Nüüd tean, et tol hetkel oleksin ma vajanud kohe kedagi, kes mu käekõrvale oleks võtnud ja arsti juurde viinud.

Hääled jäid püsima?

Jah, algul olid need episoodilised. Oli perioode, kus neid üldse ei olnud. Aga siis hakkasid nad mind piinama nii öösel kui päeval. Minu koosolemise aeg teiste inimestega lühenes pikkamööda, sest hääled segasid. Need nõudsid, et ma nendega tegeleksin.

Lõpuks ma irdusin inimestest, ei käinud enam väljas. Kui keegi mulle külla tuli, ei julenud ma teda sisse lasta.

Kas te tööl ei käinud?

Kõik see kokku oli väga pikk aeg. Ma sain oma haigusega enam-vähem hakkama 14 aastat. Ja siis, 1993. aastal algas kõige raskem periood. Need viimased kuus aastat, millest kaks viimast ma tõepoolest enam tööl käia ei saanud.

Elasin oma ema kolhoosiaja osakutest ja tagastatud vara kompensatsioonist. Kord leidsin raudtee äärest suure koti tühjade pudelitega ja jälle oli söögikord hooletu... Ükskord oli habenelkidel hea minek, korjasin neid oma aiamaalt ja käisin müümas. Haiglasse sattusin 1999. aastal.

Kuidas?

Majaelanikud panid tähele, et ma polnud kaks kuud õues käinud, ja teatasid mu sugulastele. Aga ma ei lasknud sugulastki tuppa. Õnneks jätkus minus nii palju tarkust pärast ust paotada ja ukse vahele jäetud kirja lugeda. Sugulane lubas järgmisel päeval tagasi tulla. Siis ma juba ootasin teda.

Aga enne seda olite oma eluga ikka hakkama saanud?

Mäletan, et mõningaid keskendumisraskusi esines mul juba koolis. Näiteks seitsmenda klassi matemaatikaeksamil läksin paanikasse, kuigi matemaatikat teadsin viie peale.

Ülikooli kolmandal kursusel lahkusin internaadist, sest sain aru, et mul jääb ülikool lõpetamata, kui ma omaette tuba ei leia.

Te jäite vallaliseks?

Jah, ma ei kujutanud pärast internaati ette, et ma pean veel elus kellegagi koos ühes toas elama. Intris oli meil esimesel kursusel kaheksa ja teisel kuus tüdrukut ühes toas.

Kaua te haiglas olite?

Kaks kuud. Üks rohi mõjus mulle küll väga halvasti, vajusin kössi põrandale oma voodi ette – nii paha oli olla. Aga selle vastu sai abi.
Inimesed on ju bioloogiliselt erinevad ning arstid peavad leidma igaühele just sobiva rohu. Hääled kadusid varsti. Üsna ruttu viidi mind avatud osakonda.

Ega te ei ole tahtnud endale või teistele liiga teha?

Ma olin oma haigusest väga masendunud küll, aga enesetapumõtteid mul ei ole olnud. Nende häälte peale olin küll südamest vihane.

Kas vaimuhaiglas oli midagi hirmutavat?!

Vaimuhaiglat karta ei maksa, seal tahetakse inimest aidata.

Kas te jumalat usute?

Jah, ma  olen usklik inimene ning see, et ma olen niimoodi toime tulnud, see on ikka suur jumala arm. Häid mõtteid tuleb kogu aeg. Ja ma leian, et jumalaga tuleb palves rääkida umbes nii nagu keskmise arstiga. Siiralt ja südamelt ära.

Kuidas teil praegu läheb?

Nüüd on ümbritsev elu mind taas endasse tõmmanud. Mulle meeldib ekskursioonidel käia. Mul on kasutada väike aiamaa, ma elan kahetoalises korteris – hiljuti värvisin ühe akna ära. Tänavu suvel suutsin kolm nädalat üksipäini oma lapsepõlvekodus elada, kus, tõsi küll, naabri aknad olid üle põllu näha.