Janne Orro: rahapuudus ähvardab saavutatu nurjata
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mind sunnib sõna võtma viimasel ajal ajakirjanduses üles võetud Eesti Maaülikooli loomakliiniku kvaliteediprobleemide ümber peetav arutelu. Kõrvalseisjana kajastan praktiku vaateid.
Lõpetasin loomaarstiteaduskonna 13 aastat tagasi ja mäletan tollast õpet üsna hästi. Kõik, mida ma tean väikeloomade meditsiinist, olen omal käel raamatuid lugedes ja täiendusõppeid läbides omandanud. Viimaste nimekiri täidab peenes kirjas vähemalt ühe A4-lehekülje.
Kooliharidus on andnud mulle ainult üldise baasi, kogu kliiniline õpe on saadud töö käigus, osalt vabast ajast ja oma rahakoti peal.
Väga suur tõus
Et mul on Tartus oma loomakliinik, siis käib siin palju üliõpilasi praktikal. Võrreldes toonast taset ja üliõpilastele praegu EMÜs antavat õpetust võib öelda, et on toimunud kvalitatiivne hüpe: loomaarstide õpetamine on muutunud palju-palju paremaks.
Põhjuseks ei ole tingimata õppesse maetud miljonid kroonid, vaid õppekava rahvusvaheline akrediteerimine. Et mõni aasta tagasi tehti poliitiline otsus taotleda akrediteeringut, tuli esmalt investeerida majadesse ja sisseseadesse, aga ka inimestesse.
Kindlasti ei olnud toonane tegevus sada protsenti ideaalne, kuid saadud tulemus oli minu kui praktiku hinnangul väga väärtuslik: koolist hakkas tulema palju paremini haritud noori, kelle teadmised vastavad tänapäeva nõudmistele.
Seevastu 10–15 aastat tagasi noori inimesi sisuliselt peteti, sest kooli lõpetanud diplomiga loomaarst ei suutnud vähemalt väikeloomapraksises iseseisvalt töötada. Nüüd on näha, kuidas tänu saadud akrediteeringule on tase tõusnud.
Lisaks paremale õppele on väga kõrgel tasemel ka EMÜ loomakliiniku pakutav teenus. Kliinik pürib referentskliinikuks ja seda õigusega.
Minule kui üldpraksist pidavale loomaarstile on ülioluline, et on olemas kindel seljatagune.
Paratamatult läheb väikeloomade meditsiin spetsialiseerumise teed ja kõik kliinikud ei saagi kõiki mõeldavaid erialasid pakkuda. EMÜ loomakliinik on aga seni olnud koht, kuhu ma saan oma patsiente edasi saata nii tõsisematele uuringutele, raskemateks lõikusteks kui ka statsionaari ravile.
Praegust olukorda kõrvalt vaadates aga tundub, et see seljatagune hakkab kaduma. Nii ajakirjanduses ilmunu kui ka kolleegidelt kuuldu paneb mind kui loomaarsti ja Eesti Väikeloomaarstide Seltsi juhatuse liiget südamest muretsema nii loomaarstiõppe kui ka kliiniku tuleviku pärast.
Praegu toimuv viitab selgelt, et EMÜ juhtkond on võtnud kursi akrediteeringu nõuete mittetäitmisele. See tähendab paratamatult, et hea ettevalmistusega arenemisvõimelised inimesed lahkuvad.
Võimalikud kaotused
Ja kui inimesed on läinud, siis isegi rahastamisotsuseid muutes ei ole võimalik neid kiiresti tagasi saada. Rääkimata majadesse ja sisustusse maetud miljonite kroonide korstnasse kirjutamisest.
Üldsust peaks vägagi puudutama see kurss, mille EMÜ juhtkond on loomaarstiõppe suhtes võtnud. Kui loobutakse akrediteeringunõuete täitmisest, siis esmajärjekorras kaotatakse ära end majanduslikult mittetasuvad üksused. Need on ilmselt suurloomakliinik, praktiline õppetöö väikeloomakliinikus ja ööpäev läbi valve.
Eriti viimase kadumine riivab kohe ja tõsiselt lemmikloomaomanike huve.
Selle sügiseni pakkus EMÜ väikeloomakliinik ainsana pidevalt kohal oleva loomaarstiga ööpäev läbi teenust. Praegu on lisandunud üks sellesarnast teenust pakkuv erapraksis Tallinnas, kuid teist Tartu kliinikuga samasuguse varustustaseme ja võimalustega kliinikut Eestis ei ole.
Ei saagi olla, sest meie piiratud rahvaarvu ja elatustaseme juures ei tasu tõeliselt kvaliteetne ööpäevaringne teenus end ära.
Kui peaks rakenduma veelgi mustem stsenaarium ehk loomaarstiõppe lõpetamine sootuks, siis otsekohe mingit suurt katastroofi muidugi ei järgne. Aegamööda võtavad erapraksised üle praegu EMÜs töötavad loomaarstid ja teenused, osa tegevarste ja teadlasi läheb välismaale. Uute loomaarstide õpetamine muidugi ei katke, sest meie naaberriikides saab ka õppida.
Isegi juhul, kui riik hakkaks toetama selle eriala omandamist välismaal, on seal õppimine küllalt kallis. Tulemuseks on teenusehindade märgatav tõus.
Praegu on meie teenused 3–5 korda odavamad kui näiteks Soomes, 2–4 korda odavamad kui Hispaanias, meie teenused on isegi odavamad kui Malaisias. Et aga loomaarst on enda välismaa kõrgkoolis harimisse palju investeerinud, tahab ta ka palju suuremat palka, seega peavad tõusma teenuste hinnad.
Kes on süüdi?
Miks ma adresseerin oma kriitika peamiselt EMÜ juhtkonnale? Selleks on andnud põhjust ajakirjanduses (Postimees, ERRi «Pealtnägija») kajastatud väljaütlemised. Kuigi asjasse puutuvatele inimestele on hästi teada kvaliteediprobleemide põhjus ehk rahastamise vähenemine, osutab rektor süüdistavalt loomakliiniku juhatajale.
Kuidas saab loomakliiniku juhataja sundida inimesi palgata ületunnitööle? Olen üsna kindel, et südamega oma tööd tegev Kalmer Kalmus teeb ise tasuta ületunnitööd oma taluvuse piiril.
Kas suurloomakliiniku piiratud lahtiolekuajad on tõepoolest kliiniku juhataja süü? Kui pole raha, et loomaarste ja abitöötajaid juurde palgata, siis ei olegi võimalik kliinikut rohkem lahti hoida.
Suurloomakliiniku tasuvusest ei ole üldse mõtet rääkida, meie hobuste hulga juures ei tasu see kliinik iial end ära. Hobuste ravimisel, eriti veel kirurgias, on aga vaja minevate kvalifitseeritud inimeste hulk suur, üksinda hobust ei opereeri.
Intrigeeriv on haridusministri reaktsioon ajakirjanduses avaldatud murejuttudele: tema ei ole loomaarstiõppe probleemidest seni midagi kuulnud. Mis järelduse saab kõrvalseisja sellest teha – et info ei ole ülikoolist edasi jõudnud.