Luule ja proosa kisub üheülbaliseks

Mihkel Mutt Foto: Repro

Värskest Rõhust näed, kuidas aeg läheb. Näed, et näiteks «kolm kiilakat»  (Karl Martin Sinijärv, Asko Künnap ja Jürgen Rooste – toim) luuletajat polegi enam noored, vaid suisa keskealised.

Loomingu, Vikerkaare ning Värske Rõhu vahel on meil üsna toimiv kolmikjaotus ja barjäärid pole ületamatud. VRis esineb autoreid, kes kirjutavad ka teistes väljaannetes, ja seal käsitletakse teoseid, mida arvustatakse «tähtsamateski» väljaannetes. See ühisosa pole väga suur, ent salgamatu.

Iga kunstiakt on tähtis nii selle autorile kui ka publikule. See suhe on muutuv. Noorematel või algajatel on avaldamise pelk fakt ilmselt tähtsam kui «vanadel kaladel». Sama kehtib mõttekaaslaste leidmise, rühmatunde tekkimise jms kohta. Selles mõttes täidab VR olulist funktsiooni.

Kui vaadata veel autorkonda ja käsitluste sihtmärke, võib öelda, et VRis peegeldub meie kirjanduselu üldisem getos­­tumine või segmenteerumine. Kõik kulgeb kuidagi horisontaalselt. Loetakse oma eakaaslasi-sõpru ja neid ka arvustatakse. Ihkaksin rohkem vertikaalsust, sest sellega kaasneks sidusus.

Mul on tunne, et kui eakamad loevad harjumusest või kohusetundest nooremaid veel natuke, siis vastupidi järjest harvem. See on muidugi globaalne nähtus, ainult jah, Eesti-suuruses kultuuris võiks seda vähem olla.
Kui nüüd võtta VRis ilmuvat kunstilise elamuse seisukohalt, tunnetusliku naudingu allikana? Nii nagu praegu laiemaltki, pakuvad mulle siingi suurimat huvi n-ö mittekirjanduslikud eneseväljendused ehk arvamusavaldused ja intervjuud. Eriti armsad on intervjuud, sest seal kõnelevad autorid enamasti otse ja häbenemata, ei püüa «nägusid teha» nagu juttu või värssi vormides.

Tervikuna kipub aga luule ja eriti proosa olema üheülbaline. Usun täiesti, et see hinnang tundub paljudele autoritele ülekohtune, nemad ise tunnevad endid üksteisest vägagi erinevat. Jah, aga mina vaatan asja suuremalt distantsilt ja seetõttu ehk selgema pilguga.

Sellega seoses tuleb taas nentida kirjandusoskuse rabavat tõusu uuemal ajal. Kõik need lood ja luuletused näevad välja nagu «päris», on sellega väga sarnased, aga kui läbi loed, siis... no ei saa just alati eriti palju. See pettekas on isegi rusuvam kui siis, kui tekst oleks kõver ja konarlik.

Teflonsiledus muudab mind põrpivaks ja tahaks loetu kuradile saata. Tekstijooksu ladususest näeme, kui võimas on olnud massiühiskonna, meediamasinavärgi ning uute sidevahendite mõju, kuidas need nivelleerivad kirjutamisainet ja -viisi. Ainult tugevatel õnnestub sellest pärast noorkirjanikuperioodi vabaneda. Võib-olla on see praegu veel raskem kui vene ajal.

Laiemalt seondub VR minule eeskätt omaaegsete noorte autorite koondistega, kuigi neil polnud oma kollektiivset korrapärast väljaannet. Seepärast peaks ehk VRi võrdlema ka käsikirjaliste almanahhide, Mar­­mide ja Heesidega. Aga see võrdlus pole ühiskondliku tausta ränga erinevuse tõttu vist võimalik.