/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2010/10/17/450691t1h3bb8.jpg)
Töötervishoiuarsti juurde tuli kondiiter, kes vormib päevas käsitsi 1000 saiakest. «Tema probleemid on valutavad küünarliigesed ja õlad,» kommenteerib arst Tiia Piho.
Töötervishoid kiunub vaesuse käes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tiia Piho on Tartu Ülikooli Kliinikumi töötervishoiuarst ja tegeleb selle kondiitriga juba pikemat aega. Kutsehaigused ei puuduta ammu enam vaid farmitöötajaid, ekskavaatorijuhte ja labidamehi. Töökeskkonnast ja töö eripärast sõltuvalt võib haigestuda ka kondiiter, kassapidaja või kontoritööline.
Täppisteadus
Inimeste tööst tingitud terviseprobleemide diagnoosimine on peen teadus. Kutsehaigust võib kõigepealt märgata inimese pere- või raviarst, kes saadab ta siis töötervishoiuarsti juurde. Töötervishoiuarsti ülesanne on selgeks teha, kas inimeste kaebuste taga võib olla iseenda hoolimatus, ealised muutused või veel midagi.
Tõsiste kutsehaigusele viitavate lugudega patsiendid saadab arst aga Tallinnas asuvasse kutsehaiguste ja töötervishoiu keskusse ekspertiisi.
Selle liikmed vaevad omakorda, kas kutsehaiguse diagnoosimiseks on piisavalt põhjust või mitte. Uuritakse, milliseid haigusi inimene veel on põdenud, kas ja millal ravi saanud. Kes on olnud varasemad tööandjad ning millised endised töökohad.
Kutsehaiguse diagnoosimisel ei kulge kõik sugugi libedalt ja mõned lood võivad jõuda kohtusse. Tööandja ei pruugi paljuga nõus olla ega taha inimesele kaotatud töövõime eest hüvitist maksma hakata.
Töötervishoiu ja kutsehaiguste keskus, kus niisugune ekspertiisikomisjon töötab, asub Tallinnas Põhja-Eesti regionaalhaiglas ning on Eestis ainuke.
Selle keskuse juhataja Viive Pille ütleb, et kutsehaiguse kahtlusega patsiendi või kutsehaige uuringud maksab haigekassa kinni, kuid uuringu tulemuste seostamine tööoludega on siiamaani käinud ainult Põhja-Eesti regionaalhaigla kulul.
Ekspertiis – 3000 krooni
«Eesti Haigekassa ei ole kunagi tasunud ekspertiisitöö eest, see tähendab töötingimuste järelepärimiste ja analüüsi eest, ega soovi seda ka uue teenusena haigekassa hinnakirja lülitada,» rõhutab Pille.
Niisiis on Eesti töötervishoidu tekkinud uus pinge. Põhja-Eesti regionaalhaigla ei doteeri enam kutsehaiguste diagnoosimist, sest see on toonud haiglale igal aastal üle miljoni krooni kahjumit.
«Kutsehaiguse diagnoosimine on üldhaiguste diagnoosimisest oluliselt ajamahukam töö,» selgitab keskuse juhataja Viive Pille.
Alates tänavu septembrist küsib regionaalhaigla kutsehaiguse diagnoosimise eest patsiendi tööandjalt 3000 krooni. «Juhtudel, kus tööandja ei ole arvet tasunud, on selle mõnel korral maksnud ka patsient ise,» sõnab Pille. «September ja oktoober on näidanud aga sedagi, et paar ekspertiisijuhtu jäävad arve tasumata jätmise tõttu ilmselt tegemata.»
Eesti Haigekassa avalike suhete juht Evelin Koppel põhjendab haigekassa positsiooni sellega, et seaduse järgi ei ole töötervishoiuarsti ülesanne kutsehaiguse ekspertiis, vaid ainult haiguse diagnoosimine ning seda tööandja ja töötaja esitatud andmete alusel. «Kutsehaiguse põhjuste uurimine on tööandja kohustus,» rõhutab ta.
Tegelikus elus ei käi see aga kaugeltki sama libedalt kui paberil.
Raha- ja seadusepuudus
Meditsiinidoktor ja Tartu Ülikooli tervishoiuinstituudi dotsent Eda Merisalu ütleb, et Eesti töötervishoiu areng toppabki nii kutsehaiguste diagnostika ebapiisava rahastamise kui kutsehaiguste kindlustussüsteemi puudumise tõttu.
Selgub, et tööõnnetuste ja kutsehaiguste kindlustusseadus on Euroopa Liidus kohustuslik.
On tõsi, et selle seaduse käivitamine tõstab tööandjate maksukoormust, kuid teiste riikide ekspertide kinnitusel lisab see maksukoormusele juurde vähem kui ühe protsendi. Kutsehaiguskindlustuse olemasolul ei pea aga ettevõte tasuma hiljem töötaja ravikulusid ega kompensatsioone, seda teeks siis kindlustussüsteem.
Eda Merisalu arvates ei tule Eesti riigil karta seda, et ettevõtjate maksukoormus kutsehaiguste kindlustusseaduse tõttu suureneb, vaid pigem seda, et ilma kohustusliku kindlustusseaduseta jõutakse selleni, et riigi rahakoti kurnavad ära hoopis tööst põhjustatud haigustega inimeste ravi- ja rehabilitatsioonikulud.
Võrdlus naabritega
Lätis käivitus kutsehaiguste ja tööõnnetuste kindlustusseadus 1997. aastal, Eestis on üks valitsuskoalitsioon lükanud seda eelnõu aina edasi järgmisele.
Lätis on ühe töötervishoiuarsti teenindada 3000 töötajat, Eestis 10 000 töötajat. Lätis on töötervishoiuarste kümme korda rohkem kui Eestis. Eelmisel aastal diagnoositi Lätis esmaseid kutsehaigusi 1386 töötajal, Eestis vaid 70 töötajal. See ei tähenda, et Eestis kõik hästi oleks, teab Eda Merisalu.
Rootsis ja Soomes, kus kutsehaiguse levik on tõepoolest langustendentsis, registreeritakse 200–300 juhtu 100 000 töötaja kohta aastas. Eestis tuleb umbes 12 kutsehaiget 100 000 töötaja kohta.
«Suur lõhe kutsehaiguste tegeliku esinemise ja registreeritud juhtude vahel on riigi suur ülekohus töötavate inimeste suhtes,» ütleb Eda Merisalu lõpuks.