Linnavapiga kivi pakkus suure mõistatuse

Rahumäe kalmistu vastas üle Jaama tänava laiub suur maakivi, millel on Tartu vapi lihtsustatud kujutis. Tõenäoliselt on tegu linna maavalduste piiri tähisega, kuid mis ajast ja kust see pärit, on teadmata. Foto: Kristjan Teedema

Kõigile vaadata oskajaile ammu näha, aga ometi vääriliselt avastamata on üks suur maakivi, millele on keegi kunagi toksinud Tartu vapilt tuttavad võtme ja mõõga. Kes ja millal ning miks, pakub peamurdmist.

Umbes meetrise läbimõõduga maakivimürakas seisab Rahumäe kalmistust üle tee haljasalal, kus Nõlvaku kandi rahvas oma koeri jalutamas käib. Sealsamas lähedal on bussipeatus, suure Tartu kaardiga puhketasku. Kivist mööda viib rohukamarasse sõtkutud rada.

Nägijaid pidi olema palju, aga ometi oli kivi tähelepanuta, kuniks ARC Projekti arhitekt Udo Tiirmaa kivi märkas ja leiust Tartu kultuuriväärtuste teenistuse juhti Romeo Metsallikut teavitas.

Ilmselt piirikivi

«Sellest kivist ei olnud midagi teada,» nentis Metsallik. Ta on sestpeale jõudumööda proovinud kivi mõistatust lahendada, aga oletusest, et tegu peaks olema linna maavalduse piiri märkiva piirikiviga, pole ta kaugemale jõudnud. Et tegu peaks olema piirikiviga, näivad kinnitavat kivisse raiutud ristkujutised. Omaette küsimus on, mida märgib number 33. Mõõk ja võti on umbes 40 sentimeetrit kõrged, kujutis on võrdlemisi lihtsustatud.

Asja ajab segasemaks, et kivi praegune asukoht jääb Tartu vanadest piiridest kaugele. Nii näiteks on piir 1792. aasta kaardil Jaamamõisa oja juures, see on enam kui poolteist kilomeetrit kivi praegusest asukohast eemal. Linna piiri on aegade jooksul nihutatud, võib-olla ka seda kivi.

Udo Tiirmaa näitab piirikivi hüpoteesile kinnituse otsimiseks sedasama kaarti ja osutab, et linnapiiri tähiseid oli kasutusel kolm: kupits, kivi ja ristikivi.

Kui ammu võiks see kujutis kivil olla ja ega ometi ole tegu tänapäeva tudengite vembuga, käis uurimas Tartu kõrgema kunstikooli õppejõud, skulptor Kalev Nõmmela.

«Arvan, et viimasel ajal ei ole see tehtud, värskeid raiumise jälgi ei ole. Praegu kiviraidurid nii ka ei raiu,» oli tema sõnum. Kalev Nõmmela täpsustas, et tänapäeval tehakse esmalt pind siledaks, siis raiutakse tähed.
Nõmmela julgeb kinnitada, et kujutis on kivile jõudnud enne nõukogude aega, aga kui palju enne, selle arvamiseks pidepunkte pole.
Miks seda kivi varem märgatud pole, on omaette suur küsimärk.

Kes tegi?

Tiirmaa ütleb, et üsna ilmselt on kivi lähiminevikus liigutatud, see nähtub sellest, kuidas kivi sammaldunud on. Piirikivid olid tavaliselt kümmekond sentimeetrit maapinnast üle, see kivi on aga suurelt jaolt maapinnast väljas.

Metsallik on jõudnud asja arutada linnamajanduse osakonna asejuhataja Andres Pooliga, kes juhatas vägesid, kui kõnealust paika mitu head aastat tagasi korrastati, kuid palju targemaks ei saanud.

Pool rääkis, et see maalapp oli võsastunud ja betooniprügi täis. 2004. aastal võeti võsa maha, kiviprügi kuhjati kokku ja maeti pinnase alla. Maakivid jäid pinnale. Võtme ja mõõgaga kivi ei näinud siis keegi.

Pool ütles, et kui see kujutis oleks olnud nähtaval nagu praegu, oleks keegi kindlasti sellele tähelepanu juhtinud.

Oletus on, et võib-olla pöörati kivi paari aasta eest gaasitorustiku ehituse aegu.

Metsallik ütles, et asjasse võiks selgust saada, kui objektil töötanud masinajuhiga rääkida saaks, kuid paraku ei ole teada, kes ta on.