Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kümned miljonid kroonid kulusid maaülikooli tühjale kliinikule

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Eelarvekärbe seab ohtu maaülikooli kliinilise õppe akrediteeringu, tunnistab maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvastuse instituudi direktor Toomas Tiirats. Akrediteeringu järgi peaks kliinik suutma hobuseid ravida seitsmel päeval nädalas, aga tegelikult ei suuda. | FOTO: Margus Ansu

Pika koridori lõpus külitab suur mustavalgekirju kõuts. Üle 80 miljoni krooni maksnud maaülikooli loomakliiniku suurte loomade osas elab ka kolm lehma ja kaks kitse.



Siia mahuks ka 15 hobust, aga enamasti on nende boksid tühjad. See maja on moodsamaid loomakliinikuid Euroopas, kus saab teha hobustele röntgenit ja mida iganes.

Kui ülejäänud elajatega tullakse veel kuidagi toime, siis hobuste teenindamisega ei saa kliinik hakkama – nii arvab ratsaspordiliit. Kliinik on avatud tööpäeviti üheksast neljani, aga puhkuste ajal polnud tänavu hobusetohtreid kuskilt võtta. Samamoodi ei saa tohtrit kätte nädalavahetustel, mil toimuvad ratsavõistlused.

Kolmapäeval oli ETV saates «Pealtnägija» vaatajaile südamesse läinud lõik ratsahobusest, kes pidi hinge heitma, sest maaülikooli kliinikus polnud kedagi, kes looma ravile võtaks.

Eelarvekärbetest ja kuuajalisest säästupuhkusest räsitud kliiniku juht Kalmer Kalmus tegi midagi, mida tehakse tavaliselt ainult siis, kui enam midagi kaotada pole – teatas, et üsna varsti tuleb kliinik kinni panna. Hobusearste lihtsalt ei jagu!

Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi direktor Toomas Tiirats tunnistab, et Kalmuse sõnavõtus oli küll parasjagu frustratsiooni, aga ometi on sel tõsi taga.

«Tänavune eelarvekärbe on viinud nii kaugele, et buumiaegset tohtrite kooslust me ei suuda ülal hoida, ja see seab otsesesse ohtu meie ülikooli kliinilise õppe akrediteeringu,» ütleb Tiirats.

Euroopa Liidu akrediteeringu kohaselt peab kliinik olema võimeline pakkuma kõigile hobustele ravi ööpäev läbi seitsmel päeval nädalas, aga ei suuda. Ja veel – kui tudengitele ei suudeta pakkuda praktikat, siis pole kogu kliinikuprojektil niikuinii mõtet.

Pooled ehk umbes 25 igal aastal maaülikooli astuvatest veterinaariatudengitest on soomlased, kes maksavad õppimisvõimaluse eest aastas 85 000 krooni. Kui Euroopa Liidu akrediteering kaob, siis kaovad instituudist ka soome tudengid.

Vahepeal näitab Tiirats ruumi, kuhu loodab saada kuus-seitse miljonit krooni maksva magnetresonantstomograafi. Fondide toel, muidugi.

Kalmuse otsekohene sõnum ajas pehmelt öeldes hämmingusse haridus- ja teadusministri Tõnis Lukase (loe lisaloost – toim) ning marru ülikooli rektori Mait Klaasseni. «Esitasin sellele seltskonnale seal (instituudis – toim) täna päris mitmeid küsimusi, ootan neile peatset vastust,» ütles rektor.

«Kui ühe üksuse juht ütleb, et paneme kliiniku kinni, siis ei saa ta olla mingil juhul juht.» Rektor võib oma ähvardused ju ellu viia, aga seepeale algab Kalmuse elus ilmselt uus etapp – ta läheb näiteks Soome tööle ja teenib seal veterinaarina palga, millest Eestis undki ei nähta.

Klaasseni sõnul töötas juba kevadel komisjon, mis osutas nõrkadele kohtadele kliiniku töös, aga suvel lõid need nõrgad kohad taas välja. «Nad jätsid selle asja tegemata,» rääkis Klaassen. «Hakkan selle teemaga praegu väga teravalt tegelema.»

Staažikas ja kasvatajate poolt üheks Eesti parimaks peetav hobutohter Tiit Siiboja töötas 1990. aastatel ka ise toonase põllumajandusülikooli loomakliinikus. Nüüd käib ta aga mööda talle ja tohterdab loomi kohapeal. Siiboja jutu järgi on Eestis küll veel mõned lihtsa varustusega suurloomakliinikuid, aga on operatsioone, mida saaks teha vaid suurepärase varustusega maaülikooli juures.

Siiboja tuli kliinikust ära lihtsal põhjusel – selle palgaga ei vedanud rahaliselt välja. «Tollal ei koondatud mitte inimesi, vaid töökohti,» räägib ta.

Siiboja sõnul kaotas maaülikool lõppkokkuvõttes kaks põlvkonda noori, kes oleks võinud kliinikus töötada ja teadust teha. Ta  tunnistab, et maaülikooli loomakliiniku suurepäraseid töötingimusi vaadates peaks tal küll silm särama hakkama, aga kogu selle projekti sisse on algusest peale arvestatud päris suur riigi dotatsioon. «Arvestades hobuste veterinaariaturgu Eestis ja tänast seisu, ei saa seda kliinikut iseseisvalt kuidagi ära majandada.»

Tagasi üles