Kogu tõde: mida küsisid Lõuna-Eesti omavalitusjuhid ministritelt pagulaste kohta

Ministrid Hanno Pevkur ja Margus Tsahkna kohtusid kolmapäeva õhtupoolikul Lõuna-Eesti omavalitsusjuhtidega. Foto: Kristjan Teedema

Siseminister Hanno Pevkur ja sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna kinnitasid nädala algul kohtumisel ligi poolesaja Tartumaa ja Lõuna-Eesti omavalitsusjuhiga, et nad ei püüa neile maha müüa mõtet võtta vastu pagulasi ega saa neid selleks ka kohustada.

«Uskuge mind,» veenis Tsahkna haridusministeeriumi saalis esinedes, «keegi ei ole õnnelik selle olukorra üle.»

Alljärgnevalt valik omavalitsusjuhtide esitatud küsimusi ning kahe ministri vastused neile.

Kui Tartu linn ütleb, et on nõus võtma vastu kümme pagulast, siis kas Tartu saab näiteks öelda, et tahab siia kristlikke peresid?

Hanno Pevkur: Meil ei ole veel väga täpset teadmist, kuidas valikuprotsess toimub. Me saame koguda kokku teie eelistused ja tulla nii palju vastu kui võimalik. Kui me läheme Itaaliasse või Kreekasse pagulasi hindama, siis saame sealsete võimudega sellest rääkida. Meie soov on, et inimesed, kes siia tulevad, sulanduksid siia ja kohaneksid võimalikult hästi. Kas me saame leida võimalikest valikutest soovitud profiilile vastavad inimesed? Võimalik, et ei saa. Siis püüame leida meie soovide ja Itaalia või Kreeka võimalustele lähedal kokkupuutepunkti.

Näiteks Soome võtab igal aastal vastu 1050 inimest. Nad lähevad oma meeskonnaga pagulaslaagrisse, kus neile öeldakse, et siin on teile tuhat inimest. Soomlased hindavad nad ära ja ütlevad, et 200 inimest ei sobi, sest nad ohtlikud Soome riigi julgeolekule. Siis antakse uus ports 200 inimest ja soomlased hindavad nad uuesti ära, kuni vastav arv on täis. Siis lepitakse kokku ajakava, kuidas nad hakkavad Soome jõudma. Eeldan, et ka Eesti puhul saab protsess olema umbes samasugune: me läheme kohale, meile antakse mingisugune valik inimesi, keda hinnata, kuni saame oma 10, 20 või 50 välja valida.

Kui suur on üldse võimalus kedagi valida, sest vaevalt ükski riik läheb valima ideega, et võtame fundamentaalseid moslemeid ja üksikuid mehi?

Pevkur: Fundamentaalsed moslemid ja üksikud mehed saadetakse tagasi. Itaaliat ja Kreekat on survestatud, et nad peavad inimesi identifitseerima ja tuvastama, kas nad on pagulased, ja kui ei ole, peab tagasisaatmine olema vägagi kindel.

Kõik liikmesriigid on kinnitanud, et [pagulaste vastuvõtmine] saab olla edukas ainult siis, kui need inimesed ka tegelikult integreeruvad. Sellel ei ole mõtet, kui Eestisse tuleb 150 inimest ja kahe kuu pärast on nad kõik Berliinis. Samuti peab pagulasel olema eeldus meie ühiskonnas toime tulla. Me ikkagi leiame need inimesed, kes Eesti ühiskonnas suure tõenäosusega kõige paremini kohanevad.

Kas pagulastelt küsitakse ka, kas nad üldse tahavad Eestisse tulla?

Pevkur: Kui pagulastelt küsida, siis suure tõenäosusega 40 000 inimest ütleksid, et nad valiks Saksamaa või Rootsi. See on pigem selgitamise küsimus, et Eesti on ka peaaegu nagu Rootsi. (Muigab.)

Kui palju saab usalda seda inimeste identifitseerimist, mida teevad Itaalia ja Kreeka?

Pevkur: Kui inimene ütleb, et ta on Liibüast või Süüriast, siis ega lõplikku kinnitust me pruugi sellele saada. Aga meie eeldus on see, et need inimesed on ise huvitatud, et saada turvaline elu.

Kas meil ei oleks mõttekas teha aegsasti seadusemuudatus, millise kultuuriga on Eesti riik ja milliseid inimesi me siia tahame?

Pevkur: Me ei plaani seadusi muuta. Meil on Eesti riigis kehtivad seadused. Me ei tee muudatust, et inimene võib abielluda kolme naisega.

Kuidas ära hoida, et me ei läheks seadustega lolliks: selleks et mitte solvata pagulasi, kehtestame, et ei tohi enam käia miniseelikuga, jõulupuud üles panna, sealiha süüa?

Margus Tsahkna: Meie asi on siin elada oma reeglite järgi, vastasel juhul ei ole meil mõtet siin Eesti rahvusriiki pidada. Selleks, et meil ei tekiks niisuguseid probleeme nagu teistes riikides, peame ise võtma kohe päris algusest saadik pagulasküsimuse enda kätte – meie ise otsustame ja teeme.

Probleemid on tekkinud suurtes riikides, kus on massiimmigratsioon. Meie immigratsioonipoliitika on olnud väga konservatiivne. Selle eest oleme saanud aastaid kottida igasuguste inimõigusorganisatsioonide käest. Nüüd sellest keegi enam ei räägi, sest meil on väga tulevikku vaatav immigratsioonipoliitika.

Samas ei tohi me paigutada pagulasi kuskile omaette, ühiskonnast eemale, et nad on paljukesi koos ja moodustavad getod, aga meie saame öelda, et meil probleemi ei ole. Tegelikult on probleem olemas, see kasvab ja lõpuks ei suudetagi sellega enam tegeleda. Minu üleskutse kõlab, et me ise suuname nad üle Eesti laiali, võtame nad oma kogukonda.

Oletame, et meile tulevad ema-isa, kolm last ja vanaema, aga maha jäi kaks poega, kellel on kummalgi kolm naist ja kaheksa last. Kas nemad võivad ka järele tulla?

Pevkur: Perekondade taasühinemiseks loetakse esimene ring üles- ja allapoole.

Tsahkna: Kui pojad on oma pere loonud, siis nemad ei lähe taasühinemise alla. Ja kui on mitu naist, siis saab kaasa võtta ainult ühe. See ei ole nali.

Pevkur: See on ka põhjus, miks me eelistame terveid peresid ja naisi. Aga mingi mõõdukas risk jääb alati.

Keegi ei saa tulla siia automaatselt. Kui saame oma allikate kaudu teada, et perepoeg on mingi sigadusega hakkama saanud ja on ohuks Eesti julgeolekule, siis me ei anna talle õigust riiki siseneda, mis siis, et tal on perega taasühinemise õigus.

Pagulastega kaasneb ühekordne Euroopast saadav toetus, aga pagulased on erineva kallidusega. Kui pagulasel on gümnaasiumiealine laps, aga ingliskeelne haridus Tartus on väga kallis. Või kui pagulasel on mingi puue. Mis siis saab?

Pevkur: Riigi poolt makstud keeleõpe tuleb neile kohe, see on kohanemisprogrammi üks osa. Kõik muud sotsiaal- ja toimetulekutoetused jooksevad tavapärast rada pidi: pagulast tuleb vaadata kui iga teist, kes tuleb meile Euroopa Liidust või väljaspoolt ELi.

Tsahkna: Summa, mille Euroopa Komisjon kaasa paneb, on 6000 – 10 000 eurot iga inimese kohta. See raha ei lähe pagulaste kätte, vaid see on vastuvõtjariigile antav raha, ja on vastuvõtjariigi otsustada, milleks seda raha kasutada. Eesmärk on lõimida inimene ühiskonda.

Mis puudutab eluaset, siis kui omavalitsusel on eluruume, mis ei pruugi olla väga heas seisus, aga mida võiks kasutusele võtta, siis riigilt tuleb investeering, et teha need elamiskõlblikuks, et sinna sisse saaks elementaarne eluks vajalik, nagu voodi.

Kas pagulastel saavad olema Eestis ka mingid lisakohustused?

Pevkur: Nad on siin nagu iga teine elamisloaga inimene. Kui ta tuleb elamisloaga, leiab endale töökoha, on tal samad õigused ja kohustused nagu igal Euroopa Liidu kodanikul.

Mis siis saab, kui pagulane ei taha töötada?

Pevkur: Ta peab ise hakkama saama.

Kui ta tööd ei tee ja palka ei saa, ei ole ta elamise eest võimeline maksma, misjärel on omavalitsusel kohustus teda ülal pidada. Kuidas saab pagulast mõjutada?

Sotsiaalministeeriumi asekantsler Rait Kruuse: Riik korraldab teatud hulga tugiteenuseid. Esimene asi: igale perele leitakse tugiisik, kes on koolitatud nendega tegelema. Ta nõustab, kuhu pagulane peab minema ja mida tegema, ja ka motiveerib teda. Ta aitab neil kahe esimese aastaga ühiskonda integreeruda. Teiseks, töötukassa aitab tegeleda tööotsinguga, kvalifikatsiooniga. Kõige tähtsam on keeleõpe: selle peaks korraldama nii, et kõik saaksid keeleõppe vähemalt kesktasemeni välja, ja seda rahastab riik. Lisaks lepitakse haridusasutusega kokku, kuidas nende lapsi õpetama hakatakse. Kui inimesed tulevad n-ö lennuki pealt maha, siis edasist tööd koordineerib praegu sotsiaalministeerium.

Kas on võimalik meie ühiskonda mittesobivat isikut saata tagasi Itaaliasse või Kreekasse?

Pevkur: Itaaliasse me teda tagasi saata ei saa. Aga kuna on kokku lepitud, et inimene peaks Eesti ühiskonda kohanduma, ja kui ta siit laseb jalga ja leitakse näiteks Helsingist, siis ta riskib sellega, et ta saadetakse Süüriasse tagasi.

Kui inimene tuleb siia ja midagi ei tee, siis juriidilises mõttes saame teda käsitleda samamoodi nagu Eesti kodutut: kui ta ei maksa, tuleb ta eluruumist välja tõsta. Me ei saa välistada, et inimene ei teegi tööd. Kuid meie eeldus on see, et kui inimene otsib endale rahulikku elu, siis ta soovib meie ühiskonnas hakkama saada, sest ta teab, et tal on kodus veel hullem, ja ta teab, et kui ta midagi ei tee, siis ei ole tal ka leiba lauale panna.

Kui ettevõtja tahab võtta 20 pagulast tööle, aga omavalitsus ütleb, et tema kedagi ei taha, kellele jääb siis viimane sõna?

Pevkur: Küsimus on eelkõige eluruumi olemasolus. Inimene peab kuskil elama. Kui tööandja ütleb, et tal on 20 töökohta, aga vaja oleks ka eluruumi, siis tuleb minna vallamajja ja öelda, et plaanis on tuua 20 maksumaksjat, äkki leiaks ka elukoha.

Kas on välja töötatud kriteeriumid, millised peavad pakutavad eluruumid olema?

Pevkur: Riiklikke standardeid ei ole. Kuskil ei ole kirjas, kas seinas peab olema tapeet või kahhelplaadid või kivi.

Kas pagulased võivad Eestist Soome tööle minna?

Pevkur: Nad saavad elamisloa töötamiseks Eesti Vabariigis. Soomes nad töötada ei saa. Selleks peavad nad saama pikaajalise elamisloa.

Räägime ühekordsest abist 150 pagulasele. Kreekale anti ka hiljuti esimene abipakett, nüüd on juba kolmas ... Millal on järgmisi pagulasi oodata?

Pevkur: Tunnistan ausalt, et mul on samasugune hirm. See hirm ei kao kuskile. Praegu leevendab seda hirmu Euroopa Liidu alusleping, mis ütleb, et tegemist on ajutise, kuni kaks aastat kestva pagulaste vastuvõtu kavaga. Itaallased loomulikult tahaksid, et see on püsiv [kava], et saaks selle lükata oma kraest ära. Julgen arvata, kuulates meeleolusid Brüsselis, et sellisel juhul läheb Euroopa liikmesriikide vaheline lahkhelide tase rohkem kui punasesse. Kui see peaks paisuma suureks nagu pärmitainas, siis kardan, et Saksamaa on esimene, kes nõuab Schengeni ruumi tühistamist ehk piirid tõmmatakse taas vahele, sest neid saab kontrollida.

Kas poole aasta pärast tulete omavalitsustega uuesti läbi rääkima, et võtke veel uusi pagulasi vastu?

Tsahkna: Tahan ühe asja selgeks teha: kedagi ei sunnita. Kui Tartu linnapea Urmas Klaas ütleb, et me kedagi ei võta – mitte mingil juhul, üle minu laiba! –, siis ei võta.

Pevkur: Kui ükski Eesti omavalitsus ei võta, siis oleme kehva selgitustööd teinud.