Viin tegi Raadi mõisnikud rikkaks

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Selline nägi välja Raadi mõis 1894. aastal. Hiljem ehitati paremal näha oleva tornikese asemele suurem kuppel. Pilt on pärit hiljuti ilmunud Raadi mõisa raamatust.

FOTO: Margus Ansu

Omal ajal rääkis rahvasuu, et Raadi mõis mängiti Liphartide perekonna kätte kaardilauas. Igatahes on teada, et 1751 maksis kaardiväe rittmeister Carl von Liphart senistele omanikele Bibikovidele 12 000 rubla ning järgmised 250 aastat õilmitses mõis tema järeltulijate kätes.

Puškini abikaasa Natalja, kes väidetavalt päris oma ilu just vanaemalt.

FOTO: Internet

Karl Eduard von Liphart

FOTO: Internet

Ernst Friedrich von Liphart.

FOTO: Raadi raamat

Ernst Lipharti maal keiser Nikolai Teisest.

FOTO: Internet


Praegune Raadi mõisa haldusjuht Ülo Siimets on oma elu pühendanud mõisa taastamisele ning selle käigus on tal tekkinud ka huvi nende inimeste vastu, kes seal kunagi elasid, valitsesid ja selle üles ehitasid.

Nii on ta kokku kogunud kõik infokillud, mis Liphartide perekonna kohta on kirjutanud ajaloolased, ning rääkinud nende järeltulijad.

Ajaloolase Tiit Rosenbergi uurimuste järgi olid Liphartid esialgu käsitöölised ja kauplejad, kes said aadlitiitli 17. sajandil.

Nende rikkuse aluseks oli aga viin. Kui Carl von Liphart Raadile tuli, lasi ta siia ehitada viinavabriku, mille korsten paistab siiani üle järve, ning just Liphartide mõisatest tuli suurem osa kroonule minevast hundijalaveest.

Väärtuslik kogu

Liphartide pojad omandasid kõik reaalhariduse, nende hulgas oli nii arste kui sõjaväelasi. Ühel hetkel jõudsid nad aga kõik ringiga kaunite kunstide juurde: hakkasid kunsti koguma, maalima või muusikaga tegelema.

Just Liphartidele kuulus kunstikogu, mida peeti Euroopa, kui mitte kogu maailma väärtuslikemaks eraomandis olevaks koguks. Raadi mõisas oli maale-skulptuure nii palju, et nendega olid kaetud kõik seinad ja need, mis ära ei mahtunud, seisid lausa hunnikutes.

19. sajandi esimesel poolel, Karl von Lipharti valitsemisajal tegutses mõisas koguni oma keelpillikvartett. Ka peatusid ja mängisid siin tuntud muusikud (näiteks Ferenc Liszt), kes liikusid edasi Venemaale.

Liphartid olid tuntud ka oma kaunite tütarde poolest ning just tüdrukud olid põhjuseks, miks Narva maanteed eraldab mõisahoonetest kõrge sein. Tee oli ka toona tiheda liiklusega ning mõisaprouat häiris, et möödasõitvad mehed tema tibukesi vahtisid. Nii nõudiski ta kõrge müüri ehitamist.

Aga kuna see piiras ka elanike vaatevälja, siis tehti müüri sisse torn, kuhu härrad-preilid said istuma minna ja meelelahutuseks tee peal toimuvat jälgida.

Esimest korda läks Liphartide pere Tartust ära segastel aegadel 1905, kuid mõne aasta pärast tuli Raadile tagasi. Esimese maailmasõja ajal läksid nad mõneks ajaks Itaaliasse, viies kaasa suurema osa oma kunstivaradest.

Seda said nad teha tänu oma advokaadile Konstantin Pätsile, kes riigiga soodsad kokkulepped välja rääkis. Suur osa kunstikollektsioonist jäi siiski Eestile ja osa sellest on ka Tartus kunstimuuseumis. Liphar-tidele jäänud kunstiteoste enamik aga müüdi oksjonitel maha, sest neid polnud lihtsalt kusagil hoida.

Siimetsa sõnul on järeltulijad talle kirjutanud, et lõplikult lahkus pere Eestist alles 1939, seni elati siinsete sõprade juures.

Tänapäeval ei ole Liphartid enam kaugeltki nii jõukad kui kunagi ammu, ühte naisterahvast on Siimets kohanud näiteks Ahvenamaal Mariehamnis giidina töötamas. Üldiselt on nad aga mööda maailma laiali puistatud, neid on nii Venemaal, USAs kui mitmes Euroopa riigis.

Varandus peidus

Ja muide, alusetu ei ole ka legend Raadi järves olevast varandusest. Nimelt ei mahtunud kuld- ja hõbeesemetega kastid enam rongi peale ning Reinhold Karl von Liphart andis käsu jäässe auk raiuda ja kastid järve uputada. Suurem osa neist toodi välja ja need läksid riigile.

Midagi peab aga ka järvepõhjas veel alles olema, sest üks kast tuli välja katkisena. Nii mõnigi mees on aaret otsides uppunud, sest mudane ja sügav järv varjab saladust hästi.

Kergemeelne tütar

Euphrosine Ulrika von Liphart
(1761–1791)


1837. aasta 27. jaanuaril pidas poeet Aleksandr Puškin duelli oma kauni naise Natalja pärast, sai haavata ning suri paar päeva hiljem.

Puškin oleks aga ehk võinud kõrge eani elada, kui poleks olnud Natalja vanaema, Raadi mõisas  kasvanud Euphrosine Ul-rika von Lipharti.

Kaunis, kuid ilmselt kergemeelne tütarlaps abiellus 1778 Vana-Võidu mõisniku Mauritz von Possega ning sai temaga tütre. Kultuuriloolase Malle Salupere andmetel oli ta aga sünnitanud ka poja, seitse kuud pärast laulatust. Too suri küll mõni päev hiljem.

Abielu lahutati juba peale nelja aastat ning 22-aastaselt jättis Euphrosine oma pere ja jooksis ära abielus husaariohvitseri Ivan Zagrjažskiga, kellega Euroopas ringi rändas.

Mees tüdis aga rasestunud naisest peagi ja jättis ta koos vastsündinuga oma seadusliku abikaasa hoole alla.

Liphartid ütlesid neid häbistanud tütrest lahti ega tahtnud ka tema järeltulijatest midagi kuulda.

Kuulsa kunstikogu looja

Karl Eduard von Liphart
(1808–1891)


Raadi mõisale kuulus kunstikogu, mida peeti Euroopa, kui mitte maailma väärtuslikemaks eraomanduses olnuks. Seda mitte suuruse, vaid just hinnaliste esemete tõttu. Aluse sellele kogule pani Karl Eduard von Liphart.

Berliinis meditsiinidoktori kraadi saanud Karl hakkas seal viibides järjest enam tundma huvi kaunite kunstide vastu. Oma reisidel ja õpingutel uuris ta mitmeid kunstikogusid ja suhtles kunstnikega.

Ajapikku sai ta tuntuks kui kunstiasjatundja, -koguja ja -nõunik. Näiteks reisis ta Itaalias kaasa kunstiajaloolasega, kellel aitas valida kohalikke teoseid Berliini muuseumile.

1839. aastal abiellus ta Kölnis krahvinna Caroline von Bylandiga. Abielust sirgus neli last, kellest üks oli kuulus kunstnik Ernst Friedrich von Liphart.

Raadil veetis Karl oma lapsepõlve ja õpinguaastad ning hiljem veel aastail 1846–1862. Siis kolis ta Itaaliasse Firenzesse, kus tegutses lisaks nõustamistööle ka näiteks eraõpetajana ja kus ta hiljem suri.

Keisri õuekunstnik

Ernst Friedrich von Liphart
(1847–1932)


Karl Eduard von Liphart lahkus Tartust 1862. aastal, ja just oma 15-aastase poja Ernst Friedrichi tervise pärast.

Pere rändas Firenzesse, kus poiss jätkas kunstiõpinguid, ning juba 19-aastaselt võttis kunstnik Franz von Lenbach ta kaasa Madridi, et krahv von Shacki galeriile suurte kunstnike maale kopeerida. Lenbachi heaks töötas ta 1873. aastani, siis sõitis Pariisi, käis Tartus ning läks edasi Peterburi, kuhu püsivalt elama asus küll alles umbes 15 aastat hiljem.

Pariisis olles tegi ta illustratsioonid ka Aleksei Tolstoi ballaadidele viimase lese palvel.
Peterburis maalis Ernst Friedrich nii keiser Nikolai II, tema perekonda kui õukonda, ta määrati keiserlike muuseumide peaarhivaariks ning oli kõrgelt hinnatud.

Viimast näitab eelkõige see, et 1906. aastal antud Ermitaaži maaligalerii kuraatori koha säilitas ta ka pärast tsaarivõimu kukutamist ning töötas seal 1929. aastani.

Tagasi üles