Jaanus Kriisk: minu kooli lugu ehk haridusreform Tartu moodi

Jaanus Kriisk. Foto: Liis Treimann

Viimased aastad on mul olnud au olla 5. oktoobril, õpetajate päeval oma vanas koolis ja austada vilistlaste nimel Tartu Raatuse gümnaasiumi aasta õpetajat. Ka tänavu oli kõik nagu tavaliselt: pidulik meeleolu, gümnaasiumiklassi õpilaste korraldatud aktus, austusavaldused, tänusõnad, lõpuks Tartu Akadeemiline Meeskoor.

Kuid selle ilusa sündmuse varjust kumas mingi mure, mure tuleviku pärast. Ehk lühidalt öeldes on olemas võimalus, et Eesti Vabariigiga sama vana õppeasutus ei ole varsti enam gümnaasium.

Täpselt pole seda keegi öelnud, aga märgid viitavad ning ettekirjutused ja seadused on üles seadnud midagi lõksutaolist.

Võimalus piiranguga?

Eesti Vabariigi põhikooli- ja gümnaasiumiseadusse on kirjutatud: «Gümnaasiumi pidamisel tuleb täiendavalt tagada võimekus, pakkuda lisaks kohustuslikele õppeainetele ka valikõppeaineid ja kujundada valikõppeainetest vähemalt kolm õppesuunda gümnaasiumi riiklikus õppekavas sätestatud nõuete kohaselt.»

Seadus on seadus ja seda tuleb täita. Kuid et tagada nõutud kolme õppesuunda, peaks olema kümnendasse klassi vastu võetud vähemalt kahe klassikomplekti jagu õpilasi.

Aga isegi siis, kui Raatuse gümnaasium tahab avada kaks kümnendat klassi ja ka tahtjaid oleks, tuleb ette järgmine, juba Tartu linnavalitsuse väljaantud normdokument «Korraldus. Tartu linna munitsipaalgümnaasiumites avatavate kümnendate klasside arvu kinnitamine 2010/11. õppeaastal». Selles on kirjas: Tartu Raatuse gümnaasium – üks kümnes klass.

Juurde on lisatud sõnad, et ega me teid kohe sulgeda taha, te peate näitama, et suudate gümnaasium olla. Samas nad teavad, et lähtuvalt seadusest pole see võimalik.

Ettevõtjana saan aru, et aeg-ajalt tuleb teha raskeid ja mõnikord ka väga raskeid otsuseid, aga neid tehakse siis, kui pole teist võimalust. Enne tuleb anda võimalus! Tegelik võimalus, ilma alatute piiranguteta.

Praegu on Raatuse gümnaasiumis kaks toimivat õppesuunda, need on võõrkeeled ja riigiteadused. Tartu linnavalitsusele pakuti välja ka riigikaitseline õppesuund koos põhjaliku ülesehitusplaani ja militaarinimeste toetusega. Nendest paberitest võib lugeda, et riigikaitseõpetuse arendamise tegevusprogrammis aastateks 2008–2013 sisaldub säte, et koolidel, kus on huvi, võimaldatakse õpetada riigikaitseõpetust süvendatud õppe vormis.

Ja seda ettepanekut isegi ei arutatud tõsiselt! Olukorras, kus riigikaitse on meie riigi üks tähtsaimaid prioriteete. Muud ei oska öelda – uskumatu. Ettevõtja küll soosib igat initsiatiivi, mis tugevdab teatud valdkonda, suudab tagada arengut ja järjepidevust.

Koolist kombinaati

Mida tähendab minule gümnaasiumi(keskkooli)aste? Need on klassid, mis teevadki koolist kooli. Gümnaasiumiõpilased on eas, mil tehakse esimene tark otsus, mil tekib esimene tegelik dialoog õpilase ja õpetaja vahel. Gümnaasiumis öeldi mulle esimest korda teie ja ma tundsin, et ma ei ole enam laps. Enamik kooli traditsioone sünnib kooli gümnaasiumiastmes.
Ja nüüd tahetakse mulle öelda, et minu kool ei ole jätkusuutlik, andmata talle isegi selle ümberlükkamise võimalust.

Miks? Nagu ikka viimasel ajal vastuseks öeldakse – põhjuseks on raha. Aga kas põhikooli ruume ei tule kütta ja pesta? Teine põhjus olevat õpetajate koormus. Kuid ka minu ajal käis osa õpetajaid mitmes koolis tunde andmas, linna piires ei ole see nii suur probleem. Ja rohkem vastuväiteid polnudki.

Lihtsalt keegi on teinud otsuse, et kõige parem on haridust saada nn hariduskombinaatides. Või kuidas muud moodi nimetada koole, kus on viis paralleelklassi. Miks siis mitte juba kümme või viisteist. Ehitame sinna juurde veel kolmandagi maja ja kõik õpivad ühes kohas. Aga kas see on enam kool ja kas sealt saab tänapäevast haridust?

Kool valdab kunsti

Ma ei ole oma 20-aastase ettevõtjakarjääri jooksul kordagi küsinud tööle soovijalt hinnetelehte. Kolm, neli või viis. Kümme või üheksa palli. Mis seal vahet on. Tähtis on, et inimene suudaks mõelda, arutada, analüüsida, et ta julgeks otsustada. Kiirelt reageerida muutustele ja olla pidevalt hea tervise juures.

Ehk on talle seda õpetatud, neid võimeid arendatud. Tema jaoks on aega jätkunud. Ja kus mujal, kui mitte koolis, ja just gümnaasiumis. Kool ei ole lihtsalt neli seina ja tädi või onu laua taga. See on püha paik, mille olulisust taipad alles aastaid hiljem, ja oled tänulik. Oled tänulik, et sinu jaoks leiti õigel ajal hea sõna või ka võeti ette tõsine jutuajamine. Ei midagi üleliigset.

Tartu Raatuse gümnaasiumis osatakse seda kunsti. Ma näen seda iga aasta 5. oktoobril, õpetajate päeval. Selle kooli gümnasistid on andekad, vahetud, otsustusvõimelised, valmis järgmist sammu astuma. Aga kes peale vanemate on seda neile õpetanud? Ikka õpetaja. Juba vanas Kreekas öeldi, et inimene suudab kasvatada vaid endasuguseid. Ja Raatuse tulemus on tubli.

Ei mina ega teised vilistlased, ei õpetajad ega õpilased ole nõus, et Raatuse gümnaasiumi selliselt koheldakse. Kõigile tuleb anda võrdsed võimalused ja las õpilased otsustavad, kus nad tahavad õppida.

Majanduslikust mõtlemisest lähtuvalt võiks ju koondada Tartu hariduse eest vastutava abilinnapea koha, mis tast ikka hoida. Kuivalt arve liita oskab igaüks.

Aga kurb, kui tullakse su juurte kallale muud nägemata. Ei nähta, et juba kümnes maailma riigis on noorte Eesti inimeste kogukonnad, kelle tagasitulek Eestisse on järjest vähem tõenäoline. Võtame ära kooli ja jälle on juures üks põhjus, miks mitte tulla. Pole juuri, pole kodumaad. Nii ei tohi teha.