Üle võlli “Vinski ja Vinsentti”

Kerli Jõgi
, ajakirjandusmagistrant
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Üle linna Vinskis" apteekrit mänginud Leino Reil on ka selles lavastuses täita oluline roll. Tänu temale saab Vinsentti kraaksatustest inimkõne ning dialoog poisi (Mikk Kaasik (pildil) või Karl Kristjan Puusepp) ja linnu vahel võimalikuks.
"Üle linna Vinskis" apteekrit mänginud Leino Reil on ka selles lavastuses täita oluline roll. Tänu temale saab Vinsentti kraaksatustest inimkõne ning dialoog poisi (Mikk Kaasik (pildil) või Karl Kristjan Puusepp) ja linnu vahel võimalikuks. Foto: Kristjan Teedema

Koguperelavastus “Vinski ja Vinsentti” on järg eelmisel suvel etendunud “Üle linna Vinskile”. Ka tänavu on Vinskil Emajõe suveteatris varuks mitu vempu ja seiklust, millele on lavastuses eelmise aastaga võrreldes mitu vinti peale keeratud.

Kui “Üle linna Vinski” keskmes oli lugu nähtamatuks tegevast pulbrist, siis Andres Dvinjaninovi dramatiseeritud ja lavastatud “Vinski ja Vinsentti” hargneb nii mitmes suunas, et ühtset läbivat sisujoont on raske välja tuua. Ülesehituselt sarnaneb see tsirkuseetendusega, kus üksteisele järgnevad stseenid ei moodusta sündmuste ahelat.

Esimeses vaatuses viskavad Vinski ja tema uus sõber, rääkiv harakas Vinsentti vempusid preili Kribuliini ja härra Pumpmani kulul, kuid nendel sündmustel pole kuigi palju seost teise vaatuse detektiiviloo ja tsirkuseetendusega. Dramatiseering jääb vempude kajastamisel küll Aapeli tekstile truuks, kuid laval läheb kaotsi nende mõte. Värviküllaste kostüümide ja sugugi mitte vähem värvikate rollitäitmiste taustal ei pääse esile Vinski ja Vinsentti üha kasvava sõpruse haruldane iseloom.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles