Priit Pullerits: panna on vaja!

Priit Pullerits. Foto: Margus Ansu

Pisiasjad on teinekord hirmus kõnekad. Näiteks see tilluke kleeps, mille Tartu rattaralli osalejad leidsid oma stardimaterjalide ümbrikust. Aastaid tagasi täitis seesugune kleeps praktilist ülesannet: kuna ratta- ja suusamaratonil oli keelatud sõiduvahendeid vahetada, pidid võistlejad oma suusad ja ratta enne starti kleepsuga tähistama.

Ometi, kui kuulata spordiharrastajate seas maad, pole vähe neid, kes väidavad, et panemist, eriti täiega, on Eesti massispordiüritustel liiga palju; et panemine on mõttetu, kui sa ei konkureeri kohale pjedestaalil; et palju arukam on võtta võistlust rahulikult, vaadata ümbrust, olgu ratta seljas, rulluiskudel või joostes, ja nautida seltskonda.

Antipanejad toovad argumendiks sageli Lääne-Euroopa ja ennekõike Põhjamaad, kus massivõistluste atmosfäär on väidetavalt palju pingevabam ja rahumeelsem. Nende sõnul on närviline ja võidujanune, «iga hinna eest naabrist parem» võistlusõhkkond Eesti ürituste eripära. Arvatavasti panevad nii mõnedki selle noore, kasvuraskustes ühiskonna süüks.