Väsimatu reporter jahib lugusid

Kultuurireporter Raimu Hanson tööhoos: tänavu mais uuris ta näitusel «Jumala anatoomia» väga põhjalikult pilti Anu Saagimist. Foto: Margus Ansu

Pole midagi imelikku, et reporter Raimu Hanson tuleb ka pühapäeviti oma raske koti ja kohvitermosega esimeste hulgas toimetusse. Imelik on siis, kui ta ei kutsu fotograafi õhtul pildistama või on vaba päeva võtnud.

Ausalt öeldes mõjub Tartu Postimehe kultuurireporteri Raimu Hansoni, meile lihtsalt Raimsi, enamasti viimases hädas võetud vaba päev nii, nagu oleks laud puudu.

Vähe sellest! «Muutun kohe närviliseks, kui Raimu pole lõunaks helistanud ja öelnud, et täna on vaja päeval minna sinna ja õhtul tänna,» naerab fotograaf Margus Ansu, kes nagu teisedki fotograafid reporter Hansonit kõige rohkem tööhoos näevad.

Raims lihtsalt on siin Tartus Gildi tänav 1 majas alati kohal ja nii on see olnud juba 30 aastat. Temast kauem on Postimehes töötanud vaid Ivi Drikkit, Mart Kadastik ja Vahur Kalm­re.

Võib kirjutada kõigest

Raimu ei lase fotograafidel naljalt närveerida. Praegu Postimehes töötavad piltnikud käivad temaga kultuurielu pildile püüdmas pea iga päev, tihti on nad väljas ka õhtuti. Varem siin majas töötanud piltnikud on teda saatnud ka laudas, põllul ja metsas. Raimule ei meenugi asja, millest ta poleks kirjutanud.

«Piima väljalüps ja viljakoristus on ära kirjutatud, ka parteikongressi delegaadid,» muheleb ta. «Poliitikat, majandust ja sporti ma ei tunne, aga kord tuli valvereporterina ratturite võidusõidust lugu teha. Jooksin neil sabas ja kui ratturid linna peale ringi läksid tegema, lõikasin ning jõudsin enne neid finišisse.»

Edasi aega, kus tuli tihti noateral kõndida ja kõva sõimu kuulata, meenutab ta muheda muigega. «Toimetuses peeti siis palju lõbusaid pidusid,» meenutab Raimu. «Toona oli aega rohkem ja sai napsu võtta, pead parandada ja inimestega juttu ajada. Loo kirjutamiseks oli aega kolm päeva.»

Nüüd on päevas vaja kolm lugu kirjutada ja Raims tuleb hommikuti koosolekule suure paberipakiga ning muudkui räägib, mis kõik võiks homsel kultuuriküljel ilmuda.

«Raimu on tööhull kõige paremas mõttes,» ütleb aastatel 1995–2004 Postimehes töötanud fotograaf Ove Maidla. «Kui temalt palk ära võtta, siis elab ta ära ka ainult tööst. Andke talle lugusid ja tal ongi kõht täis! Ta läheb näituse avamisele ka siis, kui sellest ei pea kirjutama.»

Fotograaf Sille Annuk lisab, et Raimuga näiteks kunstimuuseumi vaid ühte pilti plõksama minnes tuleb valmis olla enamaks: reporter Hanson astub tee peal sisse nelja-viide galeriisse ja ajab tänaval mõne sõna juttu ka tundmatu noore kunstnikuga.

Raims pole Maidla naljaga pooleks öeldud palgata töötamisega päris päri. «Kui oleks kaks kuud vaja palgata töötada, siis jääksin küll siia tööle,» ütleb ta. «Aga kui tuleks aasta palgata töötada, siis ma kaks kuud mõtleks ning hakkaks siis talu pidama, paneksin kartuli ja peedi maha.»

Optimist, kellel on väga harva tusane nägu, iseloomustab Raimut aastatel 1982–1998 Edasis ja Postimehes fotograafina töötanud Meelis Lokk. «Raimsi ei ole võimalik närvi ajada,» lisab Ove Maidla. «Proovisin kord, provotseerisin kõvasti, aga läksin hoopis ise närvi.»

Närveerib märkamatult

Edasis ületas Raimut rahulikkuselt ainult Priidu Beier, kinnitab Meelis Lokk. «Raimu on alati viisakas ja sõbralik ning sulatab nii ka mornid inimesed üles,» räägib ta.

Võrdluseks toob ta Edasi legendaarsed ajakirjanikud Gunnar Kuldvere ja Stepan Karja.

Kadunud Gunnar oli lugusid tehes väga agressiivne. «Gunnar sõimas alati ise, isegi parteisekretärid tõmbasid teda nähes kõrvad peadligi,» naerab Meelis Lokk. «Stepan sai ise sõimata, aga ta hakkas alati vastu kah. Raimu suhtleb nii, et inimesed ei aja okkaid välja, vaid tõmbavad need hoopis sisse. Ta tunneb kultuuriinimesi kaua, need usaldavad teda ja sellepärast räägitakse Raimule huvitavaid asju. Teatakse, et ta pole kuivik.»

Raimu arvab, et ajakirjanikule ei ole hea, kui ta on oma allikatele liiga oma. «Peaksin jõhkram olema ja rohkem halvasti ütlema, aga mõnikord tunnen, et ei saa, sest tunnen inimest kaua,» märgib ta.

Ka arvab Raimu, et uudisteosakonnas oli ta vilets juht, kes ei osanud oma tahtmisi alluvatele edasi anda. «Mul pole juhi soont,» selgitab ta. «Eelistan kõik ise ära teha.» Õige, Raims istus suitsunurgaski laua taga ja muudkui toimetas tossupilves.

Aga vilets juht ta ei olnud, sest mäletan hästi ehmatust ja suurt kahjutunnet, kui ta ütles, et paneb ameti maha. Sest kolleeg Raims on nagu müür, kellele võib alati toetuda. Muide, uudistetoimetuses töötades vaevas Raimut kaksteist­sõrmik­sool, mis tõestab, et temalgi on närvid.

Fotograafid teavad hästi, et mõne ajakirjanikuga käivad segadused kaasas. Raimuga mitte. «Loole minnes on tal juba suur osa tööst tehtud,» räägib Meelis Lokk. «Raimu käib toimetusest väljas loole värvi ja vürtsi otsimas, fakte teab ta juba enne. Kõrvaltvaatajale jääb mulje, et ta on laabuja vend. Tema eeltööst ju ei teata.» Raimul on ka pildiallkiri enne pildistamist valmis, lisab Sille Annuk.

Tegijal ikka juhtub

Tegelikult laabujal vennal kõik alati ikka ei laabu. On juhtunud, et reporter Hanson ajab inimesi sassi.

Suvel kõnetas Raimu näitlejat Indrek Taalmaad teadmisega, et too on ooperilaulja Jaan Willem Sibul. Ometigi tunneb ta mõlemat üsna hästi. Paari aasta eest vestles Raimu ühe aeroobikatreeneriga, kelle käe all ta oli võimlas korduvalt higi valanud, ja oli kindlal arvamusel, et aeroobikatreener on mustlastantsijatar Claudia Ševtšenko.

«Olen prillideta üpris lühinägelik,» põhjendab Raimu. «Ka prillidega võin inimesi segamini ajada, aga et sagedasti on mul läheduses Merike, siis saan temalt kahtluse korral küsida, kas eksin või ei.»

Merike on Raimu kaasa, kellega saab rääkida kõigest. «Sõimata saab selles töös ikka omajagu,» tunnistab Raimu. «Vahel aitab, kui ütlen toimetuses «kurat küll» või lähen jõusaali või lindile jooksma. Õlu võttis kah pingeid maha, aga südamearst keelas ära. Mõnest asjast saan siiski vaid oma kalli armsa Merikesega rääkida.»

Täna 30 aastat tagasi
• Tartu Postimehe kultuurireporteril Raimu Hansonil saab täna täis 30 aastat ajalehes Edasi ja Postimees, sest 13. oktoobril 1980 hakkas ta tööle Edasi kirjade osakonna korrespondendina.
• 1980. aastal Tartu ülikooli eesti filoloogi, eesti keele ja kirjanduse õpetajana ajakirjanduse eriharus lõpetanud Hansoni esimene töökoht oli ajaleht Tartu Riiklik Ülikool (1977–79).
• Ta on juhtinud Edasi kooliosakonda, kultuuriosakonda ja kirjade osakonda, Postimehe uudistetoimetust ning teinud laupäevalisa Extra.
Allikas: Raimu Hansoni tööraamat