/nginx/o/2015/08/18/4390245t1h1169.jpg)
2. juulil alguse saanud teekond lõppes täna Toomemäel Kristjan Jaak Petersoni monumendi ees, kelle auks Lauma Krūvēvere ja Ilze Borodkina teekonna ette võtsidki.
Pildid: Läti tudengineiud kõndisid Riiast Tartusse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neiud said tuttavaks eesti keele grammatika ja kirjanduse loengus Läti ülikoolis, kus õppejõud kõneles neile Kristjan Jaak Petersonist, kelle lugu meenutas neile sarnase teekonna läbinud läti luuletajat ja tõlki Eduards Veidenbaums.
«See inspireeris meid, kuna Tartu on alati olnud teadus- ja hariduskeskus, ning siin õppisid 19. sajandil ka lätlased,» ütles Krūvēvere. Samuti ütlesid neiud, et neile on hingelähedane eestlus ja eesti keel.
«Üsna esimene hetk maailmas, kui keegi ütles esimest korda avalikult välja, et «Ma olen lätlane», oli siin – Tartus,» rääkis Borodkina Eesti ja Läti vahelistest seostest.
Seda kõike õppides jõudsid neiud järeldusele, et ka nemad tahavad ja suudavad selle teekonna ette võtta, mille Kristjan Jaak Peterson. «Ütleme selle kohta meie akadeemiline palverännak,» lausus Borodkina.
Eesti armastab vastu
Teekonnal läbisid nad enda jaoks olulisi maamärke nagu endist Riia kubermangukooli, kus õppisid nii Kristjan Jaak Peterson kui ka Eduards Veidenbaums. Samuti surnuaeda Riias, kuhu on maetud Peterson – neiud jätsid hauale rukililled –, ja Veidenbaumsi muuseumit Liepas. Niisiis kujunes teekonna pikkuseks ligikaudu 270 kilomeetrit.
Tudengid rõhutasid, et teekonna puhul polnud oluline kiirustada, vaid seda nautida – vaadata päikeseloojangut või millist rada pidi liiguvad teod. «Nautisime igat päeva oma teekonnast,» kinnitas Krūvēvere.
«Meil on ütlus, et kui sa armastad Lätit, armastab Läti sind vastu – nüüd nägime, et sama ütlus kehtib Eesti kohta,» rääkis Borodkina. Ta lisas, et pole oluline, kas olla eestlane või lätlane, nad tundsid ennast siin väga teretulnuna. Näiteks andsid paljud möödujad endast märku signaalitades või lehvitades.
Kõige meeldejäävamad hetked olid Krūvēvere jaoks lisaks inimeste ergutustele ka Veidenbaumsi muuseumi külastamine ning Läti-Eesti piiri ületamine – mis siis, et seda on tehtud varemgi, oli jalgsi minnes ikka teine maik juures.
Nüüd suunduvad Krūvēvere ja Borodkina tagasi oma igapäevaelude juurde, mis Krūvēvere jaoks tähendab Läti ülikoolis õppimist ning Borodkina jaoks siinsamas Tartu ülikooli doktorantuuris kommunikatsiooniõpinguid.
Neiud pidasid reisi ajal ka inglisekeelset blogi, mida saab lugeda siit.