/nginx/o/2010/10/11/447801t1h0167.jpg)
Kunstifestivali «Art ist kuku nu ut» peasündmuseks üllitatud samanimeline trükis tutvustab ennast subjektiivse uurimusena Tartu kunstielu hetkeolukorrast. Kes on aga selle brošüüri publik?
Trükis näitab kunstielu Tartus subjektiivselt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koostajail Kaisa Eichel ja Rael Artelil on õnnestunud kaasa haarata esinduslik kaastööliste valik, mis annab läbilõike Tartu nüüdisaegse kunstielu segmentidest, lisaks tallinlasi ja välisautoreidki.
Aus on üllitise enesemääratlus «subjektiivse uurimusena», sest aimatavalt kannab seda mitte viimases järjekorras soov tõestada, et Tartu tingimata vajab nüüdiskunsti festivali ning et linnal ja riigil tasub sellist üritust toetada.
Suures osas kriitika
Suure osa brošüürist täidab kriitika Tartu senise kunstipoliitika ja Tartu kunstikuu kui selle sümptomi suhtes (viimast hakkab asendama trükise koostajate korraldatav festival «Art ist kuku nu ut»).
Nii kannatab literaat Berk Vaheri hinnangul linna identiteet «ärkamispeetuse», 19. sajandi lõpu esteetika all, mis ei võimalda avangardsemal kultuuril linna ametlikus kuvandis piisavalt kajastuda.
Kunstnik Kiwa viitab aga isiklikule kogemusele, et tema kureeritud näitus «Tekstist masinani» ei leidnud äramärkimist linna aasta kultuuritegude hulgas, ning leiab, et «järelduseks saab vaid olla, et kuna linnavalitsus eelistab populistlikku kultuuri stiilis sport, laulupeod, käsitöölaadad, siis edaspidi ei viitsigi pärleid sigade ette visata».
Vahest realistlikuma pildi maalib galerist Margus Kiis, kes näeb peamise probleemina huvi puudumist kunsti vastu, mille ühe peamise põhjusena nimetab ta kunsti muutumist igavamaks.
Samuti toob Kiis välja kunstnike ja kuraatorite süveneva upsakuse ja ülbuse, millest tulenevalt «nähes publiku eemaldumist kunstist, ei leitud viga endas, vaid lollis rahvas, ning eralduti ka ise». Nõnda leiab ta, et «kunstifestival on nüüdsel ajal oluline kunstifestivali enese tegijatele ning rahastajatele».
Kunstniku ja publiku suhete, kunsti marginaalsuse ja ebaatraktiivsuse küsimuste juurde pöördub subjektiivne uurimus üldse tänuväärselt sageli.
Kaisa Eiche leiab ühelt poolt, et kuni «kunstist mõeldakse kui igavas vaikses galeriis rippuvast arusaamatu tähendusega taiesest või kuni kunstnikud suhtuvad oma tegemistesse kui inside joke’i, ei juhtu Tartus midagi».
Teisal märgib Eiche, et «publik ei saa kunagi päriselt 100% kaasatud olla. /---/ Kunst ei ole kunagi otseselt meelelahutaja rollis olnud ja kõnetab paraku alati «laiadest massidest» väiksemat sihtgruppi».
Vajadust kaasata senisest suuremat huviliste hulka näeb ka kultuuriametnik Raul Oreškin, kes märgib, et «tihtipeale panustavad korraldajad/kuraatorid rohkem energiat sellele, et tõestada, miks antud ettevõtmine ei peagi tagama laiemat publikumenu, kui püüda sihtgruppi laiendada».
Rael Artel pöördub korduvalt tagasi kunstnike ja kunstitegelaste äraelamise juurde, kusjuures tema lahendus sellele on küllaltki sotsialistlik. Nimelt deklareerib ta, et eelistab «kujutava kunsti peaaegu täies mahus toetajana näha riiki ja linna». Kuraator ei ole tema sõnul klienditeenindaja ja kunstnik ei pea oma loomingut kurgikasvatajana müüma.
Pilt levivatest mõtetest
Kindlasti annab trükis üsna hea pildi Tartu kunstiinimeste seas levivatest mõtetest ja meeleoludest. Ent kuna see oli kavandatud kunstifestivali peaürituseks, tahaksin küsida: kes on sellise amatöörsotsiaalpsühholoogilise uurimuse publikuks? Pakun, et maksimaalselt sadakond kunstiinimest ja entusiasti.
Mõeldes Tartus edukalt kodunenud muusika-, filmi- ja teatrifestivalidele oleks lihtsalt kurb, kui ennast festivaliks nimetav ja linna rahastatav «Art ist kuku nu ut» selle suuresti sõpruskondliku nišiga piirduda kavatseb.
Raamat
«Art ist kuku nu ut»,
koostanud Rael Artel ja Kaisa Eiche,
115 lk.