Paolo Capurro saabus siia mai lõpus, kui kevad ei vihjanud veel saabuvale kuumusele. «Elan Itaalias mere ääres. Seal on palju jahedam, kui siin suvel oli. Siin kell kolm palavuse käes töötada oli täiesti uskumatu,» tunnistas ta.
Itaalia noormees pages tööpuuduse eest Eestisse
/nginx/o/2019/04/13/11947720t1h79fe.jpg)
12. oktoober 2010, 15:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolme aasta eest oli Capurro rahvusvahelise tudengivahetusprogrammiga Erasmus Hispaanias Madridis. Itaaliasse naastes kaitses ta Genova ülikoolis bakalaureusetöö kommunikatsiooni erialal, kuid kodumaal polnud sel alal suurt lootust tööd saada.
«Sa võid seal leida töö näiteks pooleks aastaks, aga see on ka kõik. Pikaajalist töökohta on võimatu saada,» selgitab ta.
Eestlaste jutust väljas
Võõrsil elamise maigu suhu saanuna ihkas Capurro veel vähemalt aastaks teise riiki elama minna. Sihiks seadis ta Põhja-Euroopa.
Kuigi noormees saatis palveid vabatahtlikuks tulla nii Norrasse, Taani, Soome kui ka mujale, oli Tartu Lille Maja ainus, mis oli valmis vabatahtliku vastuvõtuks.
Nelja kuu jooksul on selgeks saanud tarvilikud tere, head aega, palun ja aitäh. Sellega noormehe eesti keel esiotsa piirdub. Hiljaaegu alustas Paolo Capurro siiski ka eesti keele kursusega Tartu Ülikoolis.
Keele kohta on Capurro tähele pannud, et eestlastel on harjumus hakata välismaalasega automaatselt inglise keeles kõnelema. Sellest pole lugu, kuid kui vestlusesse satuvad korraga kaks eestlast ja itaallane, on eestlastel komme omavahel eesti keeles rääkida, mis jätab noormehe tihti juturingist välja.
Itaallasi ja eestlasi võrreldes toob noormees välja, et itaallased on esmapilgul väga avatud ja soojad, ajapikku aga muutub suhtumine kinnisemaks.
Eestlastega on Paolo Ca-purro arvates vastupidi: kui esiotsa kinnised põhjamaalased lõpuks avanevad ja sind omaks võtavad, on suhtumine palju soojem ja avatum kui itaallastel.
Iga päev eesti noortega töötades on Capurro märganud ka vahet noorte ellusuhtumises. Itaalia lapsed ja noored vaatavad liiga palju telekat, on noormees veendunud. Eesti noored seevastu kasutavad vaba aega
enesearendamiseks mõnd pilli õppides või näiteringis osaledes.
Põhjuseks, miks itaalia noored enda arendamisega nii palju ei tegele, peab Capurro pikka aega kestnud rahuloluaega, mis ei ärgita inimesi liigselt endaga vaeva nägema.
Eestis on taasiseseisvumise järel aga olnud pidev vajadus ennast arendada ning üles töötada, on Paolo Capurro kindel.
Pasta ja ketšup
Müüt, nagu sööksid itaallased iga päev pastat, ei olegi tegelikult müüt. «Seda on lihtne teha ja saab kiiresti ning see on maitsev,» võtab Capurro oma menüü lihtsalt kokku. Üks on aga kindel: itaallasena ei uputa Capurro kunagi oma makarone ketšupisse: «Purustatud tomateid võib kasutada pea iga pasta juures. Aga ketšupit? Ei iial!»
Kokku võib panna näiteks tükeldatud tomatid ja sibula. Või lisada pastale seeni või küüslauku. Aga kindlasti mitte kõike koos, rõhutab Capurro. Samuti on noormehele võõras meie söögikohtades levinud pastaroog, kus on korraga sees kana ja juust.
Raha euroliidult
Vabatahtliku töö eest Tartus maksab Capurrole Euroopa Liit Euroopa vabatahtlike teenistuse kaudu. Iga kuu saab ta 85 eurot, veidi üle 200 euro toiduraha ning tema eest kaetakse elamiskoha kulud. Paolo Capurro elab Raatuse üliõpilaselamus, kus on ka Tartu Ülikooli välistudengeid.
Vabatahtliku vastuvõtmine Tartus on aga nõudnud kaks aastat usinat tööd, selgitas Lille Maja noorsootöö spetsialist Helena Stamberg.
Euroopa Liidule tuli kirjutada projekt, millega tõestati, et Lille Majal tõepoolest on võimalus ja vajadus välismaalane vastu võtta.
Stambergi sõnul loodeti alguses saada kaks välismaalasest vabatahtlikku, kuid raha sai ainult ühe jaoks. Nii valitigi mitme kandidaadi seast välja Capurro, kes oskaks oma teadmistega ehk Lille Maja üritusi laiemalt reklaamida.
Praegu aitab noormees peamiselt küll Lille Maja kohvikut ning sisustab noorte vaba aega.