Sensei, kellest pensionil saab kalauurija

Kuigi judotreener Andres Põhjalale on tehtud väga ahvatlevaid pakkumisi Soomest, Norrast ja Saksamaalt, on Do klubi ja selle kasvandikud teda ikka Tartus hoidnud. Oma kalakohti ei raatsi mees ka maha jätta. Foto: Sille Annuk

Andres Põhjalat teatakse eelkõige judo kaudu. Sport on tema elus olnud aga maast-madalast. «Maatöö ja igapäevane koolitee kaks kilomeetrit, sealt see sportlik vorm tuli,» ütleb Andres.

Laeva kooli aegadel suusatas ta palju. Hiljem oli ka päris tugev keskmaajooksja.

Põhjala on kümme korda Tartu maratoni läbi sõitnud, parim koht oli esimese kolmesaja sees. Seda aegadel, kui startis üle kümne tuhande suusataja.

«Korvpalli sai noorena mängitud. Laeva koolis korve ei olnud, aga nurka tekitati kast, sinna sisse siis viskasime,» kirjeldab ta. Kehalise kasvatuse õpetaja Martin Tulva pani õpilasi igasugu asju tegema. Tänu Tulvale meeldib Andresele praegu ka mäesuusatamine. Tõsi, mitte suhteliselt lauskmaises Eestis. Lähim koht on Petseri taga, aga põhiliselt Põhjamaades või Euroopas.

Judomees

Judo (algselt sambo) juurde sattus Põhjala tänu tädipoeg Leho Luitele. «Tema käis trennis ja oli maadluses meist üle. Tahtsime samasuguseks saada.» Mindi siis Jakobi tänava õppehoonesse Andres Lutsari juurde. Esimesel turniiril osales Põhjala 14-aastaselt. «Sain seal ühel tugevamal vennal ümber kaela kinni ja enam lahti ei lasknud – nii võitsingi.»

Algul polnud tänapäeva mõistes judorõivastustki selga panna. Esimene vorm oli ema kitlivööga kokku tõmmatud koolipintsak. Hiljem õmbles naabritädi linasest riidest sambokurtka. «Siis olime juba tähtsust täis. Käisime korralikult kohal ja jõudu meil oli – siis Lutsar vaataski, et meist vist saab asja,» meenutab Põhjala.

Tõsisem judo hakkas pihta, kui Andres Põhjala tuli Tartusse 10. keskkooli. Algul Lutsari, siis Riho Rannikmaa käe all. Judotrenni tegi ka Andrese vend Aavo, praegu Eesti judokoondise peatreener.
Teisel aastal sai Andres Põhjala juba endale treeningurühma ja alustas treeneri- ehk sensei teed.

Tegevsportlase karjäär lõppes 1980 Pariisi turniiril saadud kolmanda kohaga ja 1981. aasta Eesti meistri tiitliga. Jätkus tihe treeneritöö. «Kümme aastat tagasi maadlesin küll poistega veel. Nüüd juba kardad traumasid,» tunnistab Põhjala.

Eestvedaja

Andres Põhjala veab üle 30 aasta judoklubi Do (tee, rada, põhimõte). «Portsu prominentidega – Riho Rannikmaa, Riho Illak, Tiit Veeber, Linnar Priimägi ja Arno Allmann – tegime noortemaja Sõprus juurde rahvaspordiklubi Do,» meenutab ta. «Ka tollal oli päid vaja nagu praegugi pearahasüsteemi juures. Maja juht Illak võttis meeskoori endale ja võttis Do klubi endale – sai 200 pead juurde».

18. aprillil 1980 sai Do iseseisvaks. Medaleid erinevatelt võistlustel on toodud kamaluga. Olümpiamedalit veel pole. Ent Juhan Mettist silmas pidades pole seegi võimatu.

Andres Põhjala ei vea mitte ainult judoklubi, vaid tervet Tartu sporti – kaheksa aastat on ta juhtinud Tartu spordiliitu, mis ühendab üle 30 klubi.

«Raske ühiskondlik töö, kust tänu eriti ei tule,» kommenteerib Põhjala. Lisaks klubidevaheliste konfliktide lahendamisele ja klubide huvide eest seismisele linnavalitsuses on liit loonud palju väliskontakte. «Just tulime maadlejatega Pihkvast, kus on regiooni uhkeimaid maadlussaale.»

Põhjala püüab nüüd Tartu linna koondist kokku saada Rakvere suvemängudeks. Linna sportlased esindavad Tartu ja Ülenurme valda, aga linna koondist pole.

Suuresti tänu Andres Põhjala initsiatiivile on sündinud ka A. Le Coqi spordimaja.

Pärast edukat Sidney olümpiat lubati judole maja ehitamiseks kümme miljonit krooni. Tallinnas ei saanud maja ehitamisest asja. Alaliidu presidendi Tõnu Lume ja tollase Tartu meeri Andrus Ansipi nõusolekul hakati otsima sobivat kohta Tartus.

«Ise tegin eskiisi, kuidas ruumid paiknevad,» kirjeldab Põhjala. «Valimised tulid, Ansipil oli linnahall lubatud – siis ütles, et teeme suurema maja. Saime võrkpalli ja iluvõimlejad ka punti. Korralik asi sai.»

Ühiskondlikult aktiivne Põhjala on kümmekond aastat olnud Tartu Rotary klubi liige (enne seda Round Table’is). Puudutanud on ta ka poliitikat, kandideerinud Tartu linnavolikokku.

«Ei ole ma mingi poliitik, pole üheski erakonnas, aga olen toetanud Reformi, kuna Reform toetab sporti,» ütleb ta ise. «Las poliitikas profid teevad oma asja, mina teen oma asja.»

Kala- ja jahimees

Üks asi, mis Põhjalale tõsiselt pinget pakub, on kalapüük.

Vanaisa-vanaema olid kalurid, mitu põlve on Andres Põhjala sünnikodu juures Käreveres kala püütud. Käis temagi poisikesest peale Emajões õnge leotamas, hiljem juba noota vedamas ja võrke panemas. «Mis seal salata, ka västraga püüdmas, kuigi see nüüd on keelatud,» sõnab ta. Soomes on aga lubatud. Põhjala on käinud isegi Soomes västraga kalapüügi MMil. Öösel tulevalgel.

«Tegime riigikogule ettepaneku lubada Eestis västraga püük. Mitte kevadel kudemise ajal, aga sügisel järvedest, nagu Soomes,» selgitab ta. «Rohelised olid vastu, ei läinud läbi.»

Põhjala meelest (ta konsulteeris ka kalauurijatega) on västraga püük kõige humaansem kala surmamise viis. «Sureb kohe. Kui püüad ta võrguga välja, elab ta külmaga veel päev otsa või mitu päeva.»

Kalauurijatega koos teeb Põhjala lahti koelmute suudmeid ja märgistab latikaid. «Kui pensionile jään, võib-olla hakkan ka kalauurijaks,» prognoosib ta. «See on huvitav. Kalad muutuvad pidevalt ja kala kudemist on huvitav vaadata kevadel, kui on suured veed.»

Enamik vaba aega kulub Põhjalal Emajõel. Oma rekordina nimetab ta 18-kilost havi. «Väiksemaid, 7–8-kiloseid, on päris tihti ja 4–5-kiloseid latikaid on olnud. Mullu tuli kaheksakilone koha. Kogusena on vahest 300 kilo korraga üks suuremaid.» Sel aastal tuli võrku ka haruldane kala – siberi tuur.

Koos kalauurijatega on teoksil film arhailistest kalapüügiviisidest. «Ka minul on seal mingid osad täidetud. Tegemata on veel västrapüügi osa, üritame luba saada,» räägib Põhjala.

Põhjala on ligi 20 aastat olnud ka Kärevere jahiseltsi esimees. Selts sai hiljuti oma jahimaja Käreverre. Viimatine saak oli kaks põtra ja metssiga.

«Hobi, mis annab piisavalt koormust. Viimati kõndisime kaheksa kilti metsas,» kirjeldab Põhjala. «On olnud päevi, kus kõnnid 20. Jahimehe ülesanne pole ainult jaht, vaid ka loomade söötmine ja loendamine.»
Põhjala on korraldanud Round Table’i ja Rotary jahte Käreveres, kaasas püssimehed paljudest Euroopa maadest.

Tartu patrioot

Põhjala on saanud palju atraktiivseid pakkumisi Soomest, Norrast ja Saksamaalt, ent ikka Tartusse jäänud.

«Töö pärast oleks isegi läinud, aga kalapüük ja jahindus – oma kalakohti kaasa ju ei võta,» põhjendab ta. «Oma õpilased ka ju. Kui üks lõpetab, tuleb uus. Vaatad, see on nii hea poiss, kuidas ma ta jätan. Nüüdki on head tegijad – Mettis vaja tippu viia.»

CV

• Sündinud 15. augustil 1955.
• Judotreener, judoklubi Do asutaja ja juht.
• Korduvalt valitud Tartu parimaks treeneriks.
• Lahutatud. Kaks tütart, Elis ja Egle.
• Vend Aavo on Eesti judokoondise peatreener, õde Külli restaureerib TÜ raamatukogus raamatuid.
• Tartu Rotary klubi liige aastast 2001.
• Tartu spordiliidu juht, Kärevere jahiseltsi esimees, kirglik kalamees.

Arvamus

Aavo Põhjala
Vend:

Tatamil oleme harva kokku saanud, olime enamasti erinevas kaalus. Mõnedel «eestikatel» ikka maadlesime, kunagi omal ajal olime kord isegi finaalis vastamisi.

Kui lapsed olime, siis tuli ikka seda ette, et kaklesime. Võib isegi öelda, et päris tihti. Aga muidu läbisaamine kõige hullem ei olnud.

Jahindushuvi oli minul isegi enne kui Andresel. Mina olin nooruses väga suur jahi- ja kalamees, nagu Andres praegu. Nüüd olen ma nendest asjadest küll mõnevõrra eemale jäänud. Andresel jälle neid tegemisi kalal ja jahil sellevõrra rohkem. Ega ma ei teagi, palju ta ööpäevas magada jõuab – hobisid ja ülesandeid on päris palju.

Suhtleme praegusel ajal päris tihti. Et mina olen Tallinnas ja tema Tartus, saame kokku harvem. Aga telefoni teel suhtleme peaaegu iga päev või üle päeva.