Marju Himma: õpetajad ellu jätta

Marju Himma.

FOTO: Pm

Tänavu sügisel asusid minu neli tuttavat õpetajana tööle. Poolteist kuud hiljem näen neid haruharva ja ka siis vaid närvilistena, magamatuse tumedad varjud silme all. Mis on saanud üllast eesmärgist saada rõõmsameelseks ja sõbralikuks kõikide laste lemmikuks, lahedaks õpsiks?


Tartu kesklinna suurde kooli õpetama asunud noor õpetajapreili pakkus, et ilmselt hakkas viltu vedama juba alguses, kui korraga anti õpetada kuuendikud, seitsmendikud ja kaheksandikud ning veel keskkooli lõpuklass, kel kohe-kohe ees riigieksam. Lisaks soovis kool, et neiu võtaks ka klassijuhataja vastutusrikka ülesande ning vahetundides korrapidamise ja sööklavalved. Seda kõike kolmveerand koormusega töökohal.

Saanud pärast tunde ühele poole järelevastajate, lastevanemate vastuvõtutunni ning paari erilist tähelepanu nõudva õpilasega, asub noor õpetajanna ette valmistama järgmise päeva tunde. Pärast seda ootab ees e-kooli täitmine ning pakk parandamist vajavaid kodutöid.

Ilmselt on see kõikidele õpetajatele juba läbi aastakümnete tuttav rutiin. Kui me aga tahame kooli noori õpetajaid, kes oma eeskuju ja pealehakkamisega õpilasigi innustaksid, siis vaevalt see õnnestub seesuguse koorma all.

Professoril peab olema aega mõelda – muidu ei saa ju uued avastused pähe tulla. Miks peaks õpetajaga teistmoodi olema? Kui noorel õpetajal ei jätku hetkegi, et oma päevale tagasi vaadata ning analüüsida, mis läks hästi ja mida teisiti teha, ei saagi koolidesse neid lahedaid õpse tulla. Need leiavad rakenduse mujal, kus ka mõtlemiseks aega jäetakse. Midagi peab muutuma, sest muidu näebki klassi ees vaid pedagooge, kel närvid katkemiseni pingul, silmad magamatusest tuhmid ja mõte kaugel üllast õpetajatööst.  

Tagasi üles