Ajakirjandus tõi suvelõpu leitsakus avalikkuse ette poliitikute plaani sätestada sotsiaalmaksu ülemmäär (teatud palgasuurusest alates makstava sotsiaalmaksu summa ei kasva). Iseenesest pole tegu uue teemaga, seda on varemgi arutatud ja ettepanek pole ühemõttelist heakskiitu saanud – põhjuseks sotsiaalmaksu laekumise vähenemine ja sellest tulenev hoop pensioni- ja haigekassale.
Pealegi on varem juttu olnud pigem lae valikulisest kehtestamisest. Uuenduslike tegevusvaldkondade jaoks. Selliselt korraldatud maksupiirang kärbiks sotsiaalkulusid suhteliselt vähe. Praegu käib jutt üldisest maksualandusest ja tööjõukulude vähendamisest.
Meie levinuim palgatase on lääne- ja põhjapoolsete naabrite omast 4-5 korda madalam, sotsiaalmaks on keskmisel tasemel – need kaks moodustavad põhiosa tööjõukulust. Ometi olevat see tase investeeringute ligimeelitamiseks kõrge.
Maksavad kõik
Suvine parlamendiparteide üksmeel lae kehtestamise suhtes tähendab, et tõenäoliselt jõuab ettepanek järgmise riigikogu liikmete lauale. Tõsi, vaevalt et täpne maksualanduse plaan niipea lagedale tuleb. Nagu öeldud, vähendavad sotsiaalmaksu kärped nii ravikindlustuse eelarvet kui ka pensionikassa laekumisi.
Märtsivalimistel pensionäride hääli jahtivad poliitikud ei julge sellest teemast järgmise poole aasta jooksul eriti lahtise suuga rääkida. Pigem raiuvad nagu rauda, et pensionikärpeid ei tule. Seda aega võiks aga kasutada mõistlikuks aruteluks.
Näiteks, kuidas siis mujal maksulagi investeeringuid meelitab (suurte tööjõukuludega paigus peaks tema mõju olema meiega võrreldes hüppeliselt suurem)? Või innovatsiooni edendab? Või kas või sellest, kui palju jääb sotsiaalmaksu alandamise tõttu maksuraha laekumata avalikust sektorist. Sest keskmine palk on Eesti avalikus sektoris kolmandiku võrra kõrgem kui erasektoris.
Sotsiaalmaks on üldjuhul proportsionaalne maks, st solidaarne ja õiglane. Seda makstakse kõigilt (väikestelt ja suurtelt) summadelt. Ja mitte ainult palkadelt, nagu meil, vaid ka pensionidelt, toetustelt jm tuludelt. Regressiivne maksusüsteem, nagu nüüd välja pakutakse, on pigem ikka erand.
See regressiivsus on üldjuhul õigupoolest petlik. Ega mujal maksuvabastuse raha sotsiaalkindlustusest minema lähe, ta meelitatakse vabatahtliku kindlustuse jm mehhanismidega sinnasamma tagasi.
Need raha liigutamise võtted on erinevad, mõnikord üsna keerukad. Vahel püütakse ühe hoobiga lüüa kahte kärbest – mis on muidugi eriti keeruline ettevõtmine. Näiteks alandatakse maksukorralduse abil teadusmahukate firmade kulusid ja suunatakse vabanenud raha erameditsiini, tervisedendusse vms tegevustesse. Piltlikult öeldes ei tõmmata üleilmseks kippuvas majandussõjas «sotsiaalkindlustuse sõdureid» lahingust ära, vaid paigutatakse neid uutele positsioonidele.
Mõjust ei räägita
Sotsiaalmaksu alandamise mõjust innovaatilistele eluvaldkondadele praegu enam eriti ei räägita. Võimalikku mõju on ka keeruline hinnata. Kus meil õigupoolest on need innovatiivsed töökohad (kus makstakse vähemalt kolm keskmist palka)?
Riiklik palgastatistika ei ole piisavalt detailne, eriuuringud (Fontese palgauuring, rahandusministeeriumi avaliku sektori palgauuring jm) pole väga operatiivsed. Kiire, lihtne ja usaldusväärne palga analüüs on keeruline.
Loomulikult on need kohad infotehnoloogia valdkonnas, rahandussektoris, meditsiinis. Buumiajal, muuseas, ehituses. Päris kindlasti ka halduses (riigivalitsemisel). Aga samuti on päris kindel, et need töökohad pole hariduses ja teaduses. Sest isegi kõrgkoolides on sellise palgatasemega töökohad mitte enamuses, vaid vähemuses. Paradoksaalne, aga tõsi.
Muuseas, erinevaid näiteid sotsiaalmaksu laest ja tema mõjust saame tuua ka praegusest elust. Meil on suur hulk ameteid, kus palka ja ka sotsiaalmaksu makstakse miinimumi pealt – on ju lagi.
On ka ameteid, kus miinimum pole minimaalpalk, vaid palgakokkuleppe järgne miinimumtase. Sellest kokkuleppest suurem tasu võetakse välja dividendidena, mida teatavasti ei maksustata sotsiaalmaksuga. Nii et sellegi näite puhul on sotsiaalmaksu piir olemas. Ametikohti nimetamata, ega need enamasti väga innovatiivsed valdkonnad ei ole.
Kelle kasuks?
Aga piilume lõpuks natuke ka avaliku sektori sisse. Mujal maailmas on avaliku sektori palgatase ühtlustatud. Meil on erinevused suuremad, kõrgeid ja madalaid töötasusid on suhteliselt rohkem.
Kui vaadata üksikuid haldustasandeid, siis on mõne palgatase päris hea. Ministeeriumide 22 000 – 25 000 krooni (kaks riigi keskmist) tähendab ühtaegu ka arvukalt kolme keskmist saavaid ametnikke. Sama jaotus vaatab vastu eelarvest rahastatavates haiglates jm institutsioonides.
Seega, kui praeguse valemi alusel (kolm keskmist palka) panna sotsiaalmaksule lagi, siis tehakse sotsiaalmaksu kärpeid märgatavas osas avaliku sektori arvelt.
On selline käik ikka moraalne ja õiglane? Kaudselt, palgakulude vähendamise teel, suurendatakse nii ju ministeeriumide eelarvet. Ja sotsiaalkulude kärbete katteks krahmatakse lisaraha avaliku teenuse tarbija rahakotist.
Internetiavarustest leiab 2008. aastal riigikogu kantselei tehtud uuringu «Sotsiaalmaksude ülempiirid».
Seal on mustvalgel kirjas: «Analüüsitud 30 riigist kasutati lage 20nes. Vaid kuues riigis (Küprosel, Lätis, Hispaanias, Rumeenias, Maltal, Luksemburgis) on lagi nii töötaja kui tööandja maksudel. 11 riigis kasutatakse ülempiiri üksikute sotsiaalmaksete puhul. Neljas (Suurbritannia, Ungari, Iirimaa ja Rootsi) riigis on ülempiir seatud töötaja tehtavatele maksetele, mitte aga tööandja maksudele.»
Nagu näeme, on skeemid «kaldu» pigem töövõtja, mitte tööandja kasuks. Töövõtja maksukoormuse vähendamine – see aga ongi sotsiaalmaksu ülempiiri tõeline mõte!