Möödunud sajandi esimesel poolel õppisid poisid ja tüdrukud eraldi, segakoolid olid haruldased. Ka koolist väljalangemine või viilimine oli haruldane. Poisid tegid sporti ja tööd ning kasvasid tugevateks. Mis on nüüd teistmoodi?
Poisse ja tüdrukuid peaks õpetama erinevalt
Tartu Postimees kutsus sel teemal arutlema hariduse soorollide uurimisele pühendunud Tartu Ülikooli emeriitprofessori Jaan Miku, meestearst Paul Korrovitsi ja ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho.
Igal aastal kukub poisse põhikoolist rohkem välja kui tüdrukuid. Algkoolis pole see nii märgatav, vahe tekib neljandas-viiendas klassis. Miks langeb igal aastal põhikoolist välja rohkem poisse kui tüdrukuid? Kas poisse ja tüdrukuid peaks mingis kooliastmes õpetama eraldi klassides ja erinevalt?
Jaan Mikk: Eks poisid ja tüdrukud ole mõnes mõttes tõesti erinevad. Kõige suuremad erinevused ilmnevad eas, kui tüdrukud lähevad oma arengus poistest ette. Siis tuleks poistesse mõistvalt suhtuda.
Teine asi on see, et poiste iseloom on mõneti erinev. Tüdrukud on loomult korralikumad, motiveeritumad, sõnakuulelikumad. Poisid on jälle loovamad, algatusvõimelisemad, tahavad kogu aeg midagi uut ja ise teha. Ka seda tuleks koolis arvestada.
Praegu räägime poistest, aga võib-olla peaksime rääkima meestest – miks meil on nii vähe mehi koolis? Kui meil oleks nii palju meesõpetajaid koolis, kui on naisõpetajaid, siis me ei peaks rääkima nii palju poiste probleemidest.
Paul Korrovits: Ilmselt on erinevus ka selles, mis ajajärgust räägime. Inimeste väärtushinnangud on ühiskonnakorra muutumise tõttu viimase 30 aasta jooksul muutunud. Poistel on see nihe selgelt aineliste väärtushinnangute poole. Tüdrukutel on esiplaanile tulnud rohkem enesearendamisega seotud väärtushinnangud. Ainelised väärtused on neil veidi tagaplaanil.
Toomas Kiho: Need väärtushinnangute muutused ei ole küll seotud sellega, kas poisse õpetada tüdrukutega koos või nendest lahus.
Korrovits: See võib olla põhjus, miks poiste ja tüdrukute hakkamasaamine koolis võib olla erinev. Ja ka see, miks tütarlaste hinded on keskmisest paremad, miks neid jõuab rohkem kõrgkooli.
Kiho: Kui tulla tagasi küsimuse juurde, kas poisse ja tüdrukuid õpetada koos või eraldi, siis eks mõlemal variandil ole oma plussid ja miinused. Õpetamisviis sõltub kõigepealt kogukonna suurusest. Kui kokku on üldse kümme last, kolm poissi ja seitse tüdrukut, on neid nagu naljakas eraldi õpetada.
Aga kui on piisavalt lapsi ja on võimalik, siis võiks olla mõlemat tüüpi koole: segakoole ning eraldi poiste ja tüdrukute omi.
Teatud poisse ja tüdrukuid kasvatatakse ju eraldi tänapäevalgi – raskestikasvatatavate laste koolid on lahus ja keegi ei kavatsegi neid kokku panna. See näitab ilmekalt paljast tõde, et on olemas teatud looduslik või loomulik alus õpetada poisse ja tüdrukuid eraldi.
Esimene argument on see, et poisid kukuvad koolist kergemini välja kui tüdrukud just sellel juhul, kui nad õpivad koos. Üks põhjus on kindlasti see, et tüdrukud arenevad teatud eas kiiremini ja poisid jäävad neist maha.
Millest tekib see, et poistel on teatud ainetes suurem mahajäämus kui tüdrukutel? Kas tüdrukud ja poisid õpivad erinevaid aineid erinevalt?
Korrovits: Vaatasin riikliku eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse selle aasta riigieksamite tulemusi. Poistel olid paremad tulemused 14 riigieksamist neljas: geograafias, inglise keeles, keemias ja prantsuse keeles. Ülejäänud kümnes aines, kaasa arvatud füüsikas ja matemaatikas, olid tüdrukud paremad.
Ma ei näe mingit seost keelte või reaalainetega. Ei saa öelda, et üht tüüpi ainetes on poistel paremad ja teistes halvemad tulemused.
Kiho: See vastabki küsimusele: õpeta, kuidas tahad, tulemused on soost sõltumatud.
Mikk: Täiesti õigus! Maailmas on tehtud palju sellekohaseid uuringuid ning üldiselt on leitud, et tüdrukud on võimekamad keeltes. Nende võimed on paremad, nad on hoolikamad. Tulemused on ka PISA keeletestides olnud paremad.
Väga oluline on rõhutada, et soolised erinevused on tunduvalt väiksemad kui individuaalsed erinevused. Me leiame kindlasti poisse, kes on lugemises-kirjutamises tüdrukutest paremad. Ja leiame tüdrukuid, kes on matemaatikas tugevamad kui paljud poisid. Sooliste erinevuste põhjal ei saa teha järeldusi üksikute inimeste kohta, sest tugevaid leidub nii poiste kui tüdrukute seas.
Korrovits: Erinevates uuringutes on välja toodud, et naiste rutiinitaluvus on parem kui meestel ja võib-olla on koolikeskkond neile seetõttu sobivam. Poistel on aga vaja rohkem väljakutset. Kui neile esitatakse kohustuslik programm, mida kõik peavad läbima ning kus pole millegi pärast võistelda, pole see neile atraktiivne ega lähe kokku poisiliku mõtteviisiga.
Ka segaklasside poolt on argumente. Üks on kindlasti see, et poisteklassides tekib kohe hierarhia. Seal hakatakse kohe jagama võimupositsioone, segaklassides nii silmatorkavalt ei tehta. Segaklasside suur pluss on see, et seal õpitakse märkama teisele soole tüüpilisi rolle, ja see on tegelikult väga oluline.
Lähme tagasi erineva tasemega õpilaste õpetamise teema juurde. Matemaatika ja teiste reaalainete õpetamise üle on viimasel ajal palju arutatud. Kas näiteks gümnaasiumis peaks tugevamaid
ja nõrgemaid õpetama eraldi?
Kiho: Kahtlemata. Kui õpetaja näeb klassis helgemaid päid, võiks ta neile anda eraldi lisaülesandeid. Meie õpetajad tegid omal ajal küll nii.
Aga mõni noor äkki tahabki pärast lõpetamist saada kirjandusõpetajaks ning osata ainult kümne piires arvutada, et poes ei saaks petta. Kas selliste inimeste näitel võiks kaaluda näiteks matemaatika riigieksami korraldamist kahel tasemel?
Korrovits: See on kindlasti üks levinuimaid vabandusi noorel inimesel: miks pean seda õppima, kui mul seda kunagi vaja ei lähe? Täiskasvanu vastulause on selle peale, et elus tuleb kõike ette peale enda tagumiku. Ei ole võimalik 12- või 13-aastaselt ära otsustada, mida sul tulevikus vaja võib minna.
Kiho: Kui tahame saada endale häid kirjandusõpetajaid, kes teavad maailma asju, siis sellist laadi ettevõtmist korraldada ei saa. Kui meil on ükskõik, kes meie koolis õpetab, siis piisab mõnele tõesti neljaklassilisest haridusest. Piltlikult öeldes piisab, kui ta on tähed selgeks õppinud. Aga ma pole kindel, et me sellist õpetajat tahame.
Mikk: Kui võtta jõukohasuse põhimõte, siis tuleks õpilastele tõepoolest anda ülesandeid vastavalt nende ettevalmistusele ja võimetele. Kui palju sellest järgneb vajadus õpetada tugevamaid ja nõrgemaid lahus ja eraldi klassides, seda ma ei oska öelda.
Inimene peab õppima elama koos teistsuguste inimestega. Ta peab õppima matemaatikat ka koos nendega, kes selles aines nii edukad ei ole.
Korrovits:Palju oleneb ka sellest, millisele alusele on õppekava üles ehitatud. Mulle tundub, et tänapäeva maailmas muutub järjest olulisemaks mitte konkreetne faktiteadmine, vaid probleemi lahendamise võime ehk info otsimine, selle rakendamine ja kokkuvõttes probleemi lahendamine.
See võib olla ka üks põhjusi, miks poisid, kel on koolis kehvemad hinded, on tööjõuturul edukamad. Usun, et rõhuasetus mõtlemise arendamisele suurendaks motivatsiooni koolis käia ka tüdrukutel. Ega siis poisid pole ainsad, kel koolis igav on, igavlevaid tüdrukuid on ju ka palju.
Kiho: See tees pole päris õige, et faktiteadmised ei ole olulised ja oluline on probleemi lahendamise oskus. Kui tahta üldse asjadest midagi teada, tuleb esmalt faktid ära õppida, et siis saaks hakata nende vahel seoseid looma ja probleeme lahendama. Mitte vastupidi.
Korrovits: Ma täpsustan veidi. Õpilasele antakse tuupimise korras fakte, mida nad peavad näiteks ajaloost teadma, aga neil ei teki mingeid seoseid, kuidas need sündmused võisid olla omavahel seotud ühiskonna kujunemisel. Väga vähe on siis kasu teadmisest, et Ümera lahing oli aastal 1210 või Jüriöö ülestõus 1343. Faktidest üksi pole midagi kasu, neid võib leida raamatust.
Loomulikult ei taha ma öelda, et peaks hakkama esimesest klassist alates õpetama probleemi lahendamist. Aga õppekava ei tohiks olla kaldu ka ainult kohustusliku materjali äraõpetamise poole.
Kiho: Ka keeleõppes pead sa esmalt sõnad ära õppima. See on ainus võimalus keelest aru saada. Samamoodi on ajaloo mõistmisega. Kuni sa ei tea sõnu või ajaloos olulisi fakte, ei saa hakata seoseid looma.
Korrovits:Näiteks ajaloos on ka motivatsiooniküsimus, mida keelega ei teki. Kui lapsed hakkavad koolis õppima inglise keelt, siis kellelgi ei teki küsimust, miks ta seda peab tegema. Kogu läänemaailm räägib inglise keeles. Teaduskeel, popmuusika, internet – kõik on inglise keeles. Inglise keeleta oled nagu maailmast ära lõigatud. Mõne teise aine puhul on seda palju raskem seletada.
Mikk: Inimene mõtleb nende teadmistega, mis tal on peas. Ei saa mõelda sellega, mis on käsiraamatus laual. Aga seda kõike ei pea tõesti ainult pähe tuupima, vaid olemasolevat tuleb osata ka seostada. Peaksime mõtlema, kuidas lapsi motiveerida koolis õppima. Tüdrukuid tuleb vähem motiveerida kui poisse. Kuidas aga poisse motiveerida?
Aga kuidas motiveerida lapsi näiteks kehalise kasvatuse tunnis käima?
Kiho: Minu arust pole selle tunniga probleeme. See on üks populaarseimaid, puhkus vaimutöö vahel.
Korrovits: Kui poiss on näiteks natuke ülekaaluline, siis ta ei jõua teistega võistelda, ta tunneb ennast halvasti ja teda hakatakse narrima. See tund muutub talle hoopis vastikuks. Sportimine tegevusena muutub üldse ebameeldivaks.
Kui suurt osa mängib poiste tervise juures harjumus palju arvuti taga istuda ja näiteks öö läbi arvutimänge mängida?
Korrovits: Seda on näha näiteks kaitseväkke võtmisel. Seal praagitakse väga palju rühivigade ja erinevate vaimsete häiretega noormehi välja. See pole muidugi nüüd ainult arvutimängude viga.
Kiho: Arvutite kättesaadavuses küll tüdrukute ja poiste vahel erisust pole.
Mikk: Koolis peaks rohkem olema kehalise kasvatuse tunde. Inimene vajab ju iga päev liikumist.
Korrovits: Igal erialal on vajadus juurde panna tunde, sest vajaminev infohulk on suurenenud, nagu ka erinevate ainete hulk. Kui mina käisin koolis, ei olnud majandust, ei olnud arvutiõpetust, ehk mitte enne, kui alles viimases kahes klassis. Need ainetunnid kõik lihtsalt ei mahu nädalasse ära. Ja siis tuleb kuskilt vähemaks võtta. Tervise arvelt seda siiski teha ei saa.
Kiho: Üks võimalus on vaadata kooli kui kohta, kus saadakse targaks – kui sa käid koolis, siis saad targaks. Selle järgi on kehalise kasvatuse tund tõesti see, kus targaks ei saa, küll aga saad tugevaks.
Kuidas on poiste tervis? Kas kehalise kasvatuse tundidel on sellele üldse mõju või ei?
Korrovits: Ma ei oska öelda, kas see kaks-kolm tundi nädalas midagi muudab. See ei asenda trennis käimist ega üldist aktiivset, tervet eluviisi.
Sagedasimad ongi poistel rühivead ja luu-lihaskonna probleemid. Vaimsetest häiretest kimbutavad neid meeleoluprobleemid, depressiivsus ja ärevus. Probleem on ka just teismeliste poiste kasvav ülekaalulisus. See tuleb ühelt poolt istuvast eluviisist, aga ka toitumisharjumuste muutusest.
Doktor Maarike Harro avaldas Eesti Arstis 2002. aastal koolinoorte tervise uuringu tulemused, kus üks olulisimaid erinevusi tüdrukute ja poiste vahel oli see, et viimastel oli tunduvalt vähem võimalusi oma murega kuhugi pöörduda. Ei olnud meesõpetajaid, paljudel ei olnud kodus isa, kellega rääkida, või ei olnud see võimalik.
Mõnel poisil lihtsalt polegi kuhugi oma murega minna.
Jõuame poiste ja meeste tervise teema juurde. Teame, et mehed võiksid käia samamoodi arsti ja ka meestearsti vastuvõtul, nagu naised käivad naistearsti juures. Kuid Eestis on vaid kolm meestearsti. Miks see nii on?
Korrovits: See on lihtsalt kujunenud niimoodi. See tuleneb euroopalikust meheideaalist, mis on pidevalt kinnistanud mõtet, et mees ei saa ega tohi olla haige. Mees on tugev, vastupidav, edukas, ei kurda ega näita oma tundeid välja.
On juhtumeid, kus poeg on näinud isa nutmas ega ole sellesse kuidagi suhtuda osanud, sest see pole normaalne ega mehelik.
Millal lähete teie arsti juurde? Kas siis, kui häda käes, või ka siis, kui võiks igaks juhuks tervist kontrollida?
Mikk: Käin ikka arsti juures, mulle arstid meeldivad.
Kiho: Mulle ka arstid meeldivad, aga natuke piinlik on minna, kui otsest häda nagu pole. Mis sa lähed niisama tüütama inimest töö ajal.
Arstitudengite hulgas on ometi palju mehi, kuid Eestis on siiski vaid kolm meestearsti. Millest see tuleb?
Korrovits: Kuna meestel ei ole nii palju arsti vaja olnud, ei ole ka nii palju meestearste. Seda pole erialana Eesti kõrghariduses olemas. Selle õppimiseks tuleb avada eraldi koht. Euroopas on üldse vist kaks riiki, kus saab meestearstiks õppida.
Kuidas teie motiveeriksite poisse ja ka igavlevaid tüdrukuid õppima ning õpetajaid nendega hakkama saama?
Kiho: Tahan ümber lükata käibefraasi, et kas nendest poistest või tüdrukutest, kes füüsikat ei oska, peavadki saama sotsioloogid ja filosoofid. See on ikka pigem vastupidi: filosoof või õige sotsioloog saab ikka ainult nendest, kes füüsikast midagi aru saavad. Metafüüsika on ikkagi see, mis tuleb pärast füüsikat.
Korrovits: Et ühiskond toimiks, peab olema hariduses mingisugune miinimumtase. Iseasi, mida need miinimumid sisaldavad ja kuidas neid õpilasteni viiakse. Mõnes aines tulebki natuke rohkem pingutada ja töötada, et see miinimum kätte saada.
Mikk: Õppige rõõmuga! Õpetage rõõmuga! Näidake, mis on ainest praktilist kasu. Näidake õpilastele nende edusamme ja tunnustage neid selle eest, et nad on aines edasi liikunud. Oluline on seada eeskujuks inimesi, kes on tegelenud selle valdkonnaga.
Kuidas aga kasvatada poisse ja tüdrukuid? Ma vastaksin sellele, et heatahtlik nõudlikkus kodus ja koolis on kasvatuse alus. Oluline on, et laps nõude täitmise kaudu areneks ja nõude täitmisel saaks selle eest ka kiita.