Setu opereti asemel näevad vaatajad ühe pere lugu

Kui esietendus 2. juulil lõppes ja näitetrupp tuli lõpukummarduseks vaatajate ette, oli Obinitsas hakanud hämarduma. Foto: Merike Lill

Obinitsas esietendus 2. juulil Vanemuise suvelavastus «Obinitsa», mille publikust paljud ei põlanud ära sõita teatrielamust saama isegi Tallinnast, rääkimata Tartust. Mõni neist avaldas lavastuse kohta arvamust sealsamas Setumaa servas, vähem kui kümme kilomeetrit Vene piirist.

«Obinitsa» on lavastanud Ain Mäeots, kes on varem vanemuislastega toonud vaatajate ette kaks setuteemalist suvelavastust – aastal 2005 valminud «Taarka» ja aastal 2011 esietendunud «Peko». Mõlema aluseks on Kauksi Ülle kirjutatud näidend, millele on omalt poolt ühte ja teist lisanud Ain Mäeots.

Samamoodi on nüüd «Obinitsaga», mille etendused toimuvad Obinitsa kunagisest jõukaimast talust järgi jäänud maja ees, sees ja peal. Seal elanud kaupmehe Kalju Ivvani perest ja kunagise kodu saatusest näidend räägibki.

Lugu algab pulmadest aastal 1911 ja lõpeb 1949. aasta küüditamisega, väikseid muusikalisi ja tegevuslikke vihjeid on tänapäevale.

Publik tõusis küll trupi ees lõpuaplausi ajal püsti, kuid küsitletud vaatajate arvamused suurt vaimustust ei väljendanud. Lisaks siin avaldatud neljale märkisid mõned, et lugu ei jooksnud sujuvalt, mõned aga tõstsid esile kolme-nelja lavastuslikku nippi.

Arvamused

Kirjandusteadlane Mart Velsker: «Ain Mäeots ja Kauksi Ülle on võrreldes eelmiste ühiste vabaõhutükkide «Peko» ja «Taarkaga» võtnud mingis mõttes riskantsema ülesande. Rahvas tuleb Obinitsasse setukeelset operetti otsima, aga lavastus jutustab ühe perekonna loo raskel ja traagilisel ajastul. Mulle tundub, et nad said sellega hakkama: tragikoomiline ühendus toimib, trupp mängib mõnuga ja lavastuses on tervikut loovaid elemente, millest mulle meeldis näiteks puhkpilliorkestri kasutamine veidi balkanilikus stiilis.»

Kunstnik Ahti Seppet: «Kõik on täiesti normaalne, hea lavastus. Kujundus on ökonoomne, aga ei jäta säästuvariandi muljet ja töötab – see on kõige tähtsam. Teinekord tehakse suvelavastuste kujundus väga odavalt, siin sellist tunnet ei jäänud. Häiris pidev mootorimüra kuskil teisel pool maja kogu etenduse ajal, see oli vist elektrigeneraator.»

Luuletaja Helvi Jürisson: «Viimasel ajal on olnud mitu Eesti lähiajalugu puudutavat filmi ja lavastust, nii et tekib soov võrrelda, mis on «Obinitsa» lavastuses uut ja huvitavat. Kogumulje on hea, muusika lisamine on vaimukas. Lavastuse tempo ei olnud liiga kiire ega aeglane, lugu oli jälgitav ka ilma kava läbi lugemata, aga nii palju ma jõudsin ikka vaadata, et teadsin algusstseenide aastaarve. See oli vajalik, sest näiteks hüpe 1959. aastast aastasse 1911 oli järsk. Hiljem tekkis arusaamine, kuidas aastad muutuvad. Raske on näitlejatest kedagi esile tõsta, aga Merca oli oma tuntud headuses. Ja Ragne Pekarev, kes kehastas seda eestlast, kes kõigest sellest traagikast tuli lõbusalt välja.»

Setu kultuuri- ja seltsitegelane Rieka Hõrn: «Ega ma ei ole esi kah Obinitsast, aga ma ole kuuldnu kõiki näid jutte külä pääl, et mis ja kuis ja kes tuu Kalju pere olle. Nüüd ma sai paremba ettekujutuse kõgest tollest aoluust ja asjast. Ja väega häste mängseva kah.»

«Obinitsa» kunstnik on Liina Unt ja muusikaline kujundaja Ele Sonn. Mängivad Merle Jääger, Ragne Pekarev, Marian Heinat, Tanel Jonas, Andres Mähar, Priit Strandberg, Karol Kuntsel, Veiko Porkanen, Marje Metsur, Kaia Skoblov, Ott Sepp jt.

Lavastuses teevad kaasa puhkpilliorkester Eller Brass, kohalikud harrastusnäitlejad ja lauljad.