Tartlase juubel: spordiajalootundja Aime Pärnakivi tähistab juubelit kahte moodi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Aime Pärnakivil algas täna suvepuhkus ja praegu tunneb ta oma koduaias rõõmu pojengidest.

FOTO: Margus Ansu

Nii nagu bibliograaf Aime Pärnakivile meeldib spordimuuseumis fotosid sorteerida ning neid oluliste sündmuste järgi reastada, nii peab ta oluliseks ka oma elu tähtpäevi ning oskab neid väga meeldejäävalt korraldada.

Kauaaegne spordimuuseumi töötaja Aime Pärnakivi saab 5. juulil 80 aastaseks.

FOTO: Margus Ansu

5. juulil 80-aastaseks saava Aime Pärnakivi juubelisündmused algasid juba esmaspäeval, mil ta palus oma kolleegidel koos temaga teha üks jalutuskäik Pauluse kiriku tiibhoones.

Kui Eesti spordimuuseum riikliku asutusena 1967. aastal rajati, asus see just seal. (Spordimuuseumi alguseks peetakse siiski 1963. aastat, mil see tegutses ühiskondlikel alustel.) Aga 1967. aastast alates on ka Aime Pärnakivi spordimuuseumis töötanud, esimesed 25 aastat koguni peavarahoidjana.

Niisiis on Aime Pärnakivil käsil 48. tööaaasta ühes ja samas asutuses.

«Ma tahtsin jah oma sünnipäeva tähistada niimoodi, et käime kolleegidega seal Pauluse kiriku tiibhoones, vanas muuseumimajas,» ütles ta. «See oli terve ajastu, ja minu elu 33 aastat, mis seal möödusid. Nostalgia, mis muud!»

Lapsepõlvemaale

Aime Pärnakivil on tütar ja poeg ning neli lapselast ja üks lapselapselaps ning nädalavahetusel tahab ta neile oma juubeli puhul teha ekskusrsiooni Karksi-Nuia ja Viljandisse ning näidata kõiki neid kohti, kus ta on üles kasvanud ja koolis käinud. Sedagi, milline näeb välja koolimaja, kus kunagi asus Viljandi Pedagoogiline Kool, kus temagi õppis ning mille peol ta peagi kuulsaks saava pikamaajooksja Hubert Pärnakiviga kohtus.

Aime Pärnakivi mäletab iga üksikasja sellest peost: poisi omapärast kõnnakut üle põranda, ja kleiti, mida tüdruk ise sel õhtul kandis. Kleit oli õmmeldud vanaema kootud sinisest kangast, ja kuna riiet ei jätkunud varrukateks, siis varrukad oli ema tumesinisest lõngast juurde kudunud ning kleidi alläärde tikandidki teinud. See oli väga ilus kleit.

Aime Pärnakivi on sündinud Karksi-Nuias ning Karksi lossimägedes tahab ta näidata kõiki neid künkaid ja radu, kus ta noorena suusatas või soome kelguga sõitmas käis. Ta ütleb, et sport on talle alati meeldinud.

Ta mäletab ka seda, et lapsepõlves mängis ta sõbrannadega kodus raamatukogu ning kleepis ühte kaustikusse ajalehtedest väljalõigatud spordipilte, kirjutades käsitsi kõrvale fakte, mida noppis ajaleheartiklist. Miks ta seda tegi – kes oleks võinud ette näha?!

Armastus ja kirjad

Aime Pärnakivile on alati meeldinud inimestega suhelda ja kui tal tuli muuseumi varasid täiendamas käia ja spordiveteranidega läbi rääkida, tuli kõigepealt alustada vestlust ikka kergejõustikust, ja siis alles «asjast».

Muuseumitöös aitas teda palju perekonnanimi Pärnakivi, sest kes siis jooksjat Hubert Pärnakivi poleks teadnud.

Aime Pärnakivil on alles kõik 300 kirja, mis nad elu jooksul on oma mehega vahetanud! Ta on koostanud oma abikaasa elust raamatu «Legendaarne Hubert Pärnakivi» ning ütleb, et kõige tähtsamad asjad elus on tervis, sõbrad ja kolleegid. Ning muidugi armastus.

Eesti spordimuuseumis 30 aastat direktor olnud ja praegugi seal töötav Enn Mainla märgib, et Aime Pärnakivi on naine, kes on täis entusiasmi ja pühendumust ning kes oskab kõik inimesed tegutsema panna nii, et nad ise arugi ei saa, et liiguvad just Aime plaani järgi.

Aime Pärnakivil algas just suvepuhkus. 3. augustil on 80-aastane spordiajaloolane oma tööpostil muuseumis aga tagasi.

Tagasi üles