Mulle näib, et pagulasdiskussioonis, mis kahjuks kisub hooti sõimuks, lahmimiseks ja ähvardamiseks (näiteks hirmutamine Breivik IIga Nele Sillaotsa arvamusloo kommentaaris), tasuks esiplaanile tõsta inimlik hoolimine, halastus, empaatia. Seda on kõige lihtsam saavutada, kujutledes end iga kord, kui tahaks «mustale ust näidata», hädaliste asemele. Ja ma ei pea silmas hädalisi, kes Juku-Kalle Raidilt Valli baaris õlut nuiavad.
Must stsenaarium: Venemaa ründab Eestit. Kas veendunud pagulasvastased Mandelid-Ungernid ja teised sooviks, et nende lähedastel-sõpradel-naistel-lastel oleks teoreetilinegi võimalus leida varju Rootsis või Soomes või lepiks nad teadmisega, et teispool merd avatakse nende paadi pihta rannikult kuulipildujatuli? Eks, selline võimalus näib meile miskipärast absurdne, kujuteldamatu? Aga loomulikult on sellise võrdluse toomine demagoogiline, sest....sest.....meie pole ju mingid paganama pigid Lähis-Idast ja Aafrikast!
Naiste ja laste seisukohast pole tähtsust, kas nad on kodust pagenud kodusõja või naaberriigi rünnaku tõttu. Mõnele näikse see aga olevat argument: kui kodusõda, klattige ise (st naised-lapsed klattigu samuti). ISISe märatsemine Iraagis ja Süürias (mille, muide, üks Rein Raua siunaja paigutas eile Aafrikasse), on mitmegi tunnuse järgi õõvastavam ja kurjakuulutavam kui paljud seni maailmas kogetud kodu- või riikidevahelised sõjad. Kas teie saadaksite oma perekonna südamerahus sääraste meelevalda?
Muidugi tuleb Süüria probleemid lahendada lõpuks Süürias, aga see ei võta meilt inimestena moraalset vastutust aidata neid, kes juba on hädas.
Tasapisi, kildhaaval hakkaks justkui kokku saama mõistlik Eesti pagulaskontseptsioon. Kahjuks tõesti tasapisi, andes alust karta, et meil ei saada sellega maha aasta lõpukski. Kuude kaupa on Eesti poliitikud nämmutanud, kuidas see number on liiga suur ja too number laest võetud, kuidas meil on niigi palju lõimimata immigrante jne selmet panna pead kokku, teha ajurünnak ja öelda: läheme enne suve lõppu välis-, sotsiaal- ja siseministeeriumi esindusega Liibanoni pagulaslaagritesse ja pakume sealsele veerandtuhandele end kristlasena identifitseerivale inimesele võimalust asuda alaliselt elama Eestisse. Eesti «jah» eelduseks on kirjalik leping, mille järgi iga täiskasvanu kohustub osalema keele- ja kultuuriõppeprogrammis ning võtma vastu esimese tema võimetele vastava töö. Lepingu rikkumise korral kohustub inimene koos perega Eestist lahkuma. Kui ei leidu teist vastuvõtjariiki, saadab Eesti ta välja endisele kodumaale.
Eestisse võiks võtta ka moslemeid lepingu lisaklausliga, et nad ei osale usulises kihutustöös, millele järgneb samuti maalt väljasaatmine.
Eestlaste ellujäämishirmude vastu, olgu need siis ratsionaalsemad või emotsionaalsemad, ühe või paari arvamusartikliga ei saa. Aga kui me ütleme, et üks teisekultuurne ja -silmavärvne inimene iga Eesti valla kohta ja kaks iga Eesti linna kohta käib meile ülejõu, võiks end kujutleda sekundikski Liibanoni, mille territooriumil (Eestist üle nelja korra väiksem), elab rohkem Süüria põgenikke kui on Eestis elanikke. Liibanoni rahvaarvu ja põgenike hulka kõrvutades võiks Eesti näitel kujutleda siia ligi poolt miljonit pagulast! Kas me tõesti usume, et need kodutud inimesed on ainult Liibanoni probleem või veelgi enam - Liibanoni süü? Kehvasti valvate oma piire, neetud aafriklased (viide jällegi asjatundlikule Rein Raua arvamuse arvustajale)!
Jätaks enda kalkuse ja enesekesksuse õigustamise stereotüüpsete argumentidega nagunii mitte kunagi tööle hakkavatest eritrealastest. Meil on praegu võimalus, võibolla tagumine võimalus haarata initsiatiiv, kehtestada oma riigis oma mõistlikud tingimused ja näidata, et me oleme inimlikud selle parimas tähenduses.
Minu kodukülas, mis on Tartu valla suurim (või suurimaid) ja vist ka hõredaima asustusega, elab etnilisi armeenlasi, asereid ja ukrainlasi. Pole kuulnud, et kunagi oleks neist kohalikele nö päris-eestlastele olnud peavalu, kuigi kõik neist eesti keelt ei valda. Kindlasti pole neist mitte-eestlastest olnud suuremat tüli, kui on põhjustanud kohalikud eestlased. Olen päris kindel, et enam kui 7400 elanikuga Tartu vald leiaks tahtmise korral ühe korteri ühele viie-kuueliikmelisele Süüria perele ja 7400 vallaelanikku kannataks selle koorma välja, jätmata nälga ühtegi "oma inimest". Sellega võtaks Tartu vald enda kanda kaks protsenti kogu minu pakutud pagulaskoormast tervele Eestile. Oleks raske uskuda, et ligi 100 000 elanikuga Tartu vaataks jätkuvalt asja kõrvalt ja imestaks valla ülivõimete üle, vaid leiaks korteri (ehk isegi) kahele Süüria perele, mille tulemusel moodustaks värsked pagulased Tartu elanikkonnast 0,01 protsenti. Ehk kannatataks seegi koorem välja?
Nele Sillaots soovis «oleme endast paremad» küll eeskätt poliitikuile, aga mina soovin seda meile kõigile. Miskipärast tuleb meelde Samuil Maršaki lastejutt «Kassi maja», kust on meelde jäänud alandatud, endiste kodutute kassipoegade sõnad, kui nad oma väljaviskajale, kelle maja peo käigus maha põles, ulualust andsid: kes ise teab, kui märg on vesi - ja tundnud külmanäpistusi -, see teelist eal ei jäta hätta.
Veel on elus eestlasi, meie vanemaid ja vanavanemaid, kes peaksid mäletama nii märga vett kui külmanäpistusi, aga eelkõige hirmu teadmata tuleviku ees.
