Kultuuripildile astub mitmekülgne mees

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Animaator, kirjanik, kunstnik, tõlkija ja semiootik Edvin Aedma (27) jalutab Tartus oma kodu lähedal pargiteel. Park, kodu ja Tartu asuvad maailmas, mille elani­kud tegelevad peamiselt üksteise õgimisega, kuid suhtlevad ka leebemates vormides.

FOTO: Sille Annuk

Tartlased on viimaseil aastail kultuuritegemise mitmes kohas märganud toimetamas noormeest, kes jahedamal ajal kannab kahe tipuga mütsi. Sümpaatne ja sõbralik, läheb ruttu sina peale. Edvin Aedma.

Edvin Aedma autorinukufilmis tegutsevad pehmest voolitavast materjalist üksteist õgivad tegelased.

FOTO: Kaader filmist

Üllitanud miniatuuride kogumiku «Inimene ja draakon» (2007), mille on ise illustreerinud

FOTO: Repro

Peagi üllitab ingliskeelse kogumiku «The Lost Switch»

FOTO: Repro


Eelmisel nädalal korraldasid animatsioonifestivali, tegid sealjuures füüsilist, digitaalset ja vaimset tööd. Kas sa olid sellises kiires askeldamises õnnelik?

Jah. Oli kiire, aga samas meeldivalt intensiivne aeg. Olen õnnelik, kuigi maailmas on palju kannatusi. Pole mõtet kulutada tähelepanu ja energiat õnnetu olemiseks nende asjade pärast, mida sa ei saa muuta. Selle asemel ma saan oma energia, aja ja tähelepanu suunata sellele, mida ma saan muuta.

Kas animafestivali korraldamine muutis maailma paremaks?

Head on võimalik teha alates minimalistlikust kuni kõige totaalsema viisini. Võid panna ühe istiku mulda või ütelda kellelegi aitäh, võid kaotada maailmast mingi suure probleemi, nagu korruptsioon või ülerahvastatus. Ulatus ja tugevus, millega me saame vähendada kannatusi ja suurendada inimeste tarkust ja õnnelikkust, on tohutult lai.

Me igaüks peame ise leidma, kuidas saame kõige paremini olla õnnelikud ja teha head. Üks mu põhimõtteid ongi olla õnnelik ja teha head. Olla hea ja teha head ei peaks aga lähtuma mingitest dogmadest ja uskumustest, vaid võiks olla meie vaba valik. Ühesõnaga – elu mõte laias laastus on mõistmine ja nauding, õnnelikkus ja tarkus.

Ahhaa... Aga nüüd tagasi äsja esitatud küsimuse juurde: kas animafilmifestival muutis maailma paremaks?

Muidugi. Kunst peegeldab reaalsust ja samas mõjutab seda, loob seda. Ma arvan, et see festival – nagu kogu hea kunst – suurendas inimeste avatust ja mõistvust, üksteisevahelist empaatiat, pani mõtlema eetilistele küsimustele, pani oma elu üle järele mõtlema. Hea kunst muudab inimesi targemaks.

Ja nagu oma isiklikus loomingus, püüdsin ma ka festivali korraldamises selle poole, et kunst, mida pakutakse, ei tekitaks uimast mõnutunnet, vaid paneks inimeste silmad särama.

Kuuldavasti teed ka ise animafilmi, täpsemalt nukufilmi?

Jah, olen seda teinud suvest saati. Kirjutasin käsikirja, ma animeerin, olen produtsent – olen kõike muud peale operaatori ja monteerija. Festivali korraldamine tuli vahele, aga hoog ei ole raugenud. See ei ole üksinda põlve otsas nokitsemine, teen filmi väga laheda vabatahtlike tiimiga. Projektiga on seotud üle 20 inimese.

Mitu miljonit on filmi eel­arve?

Hm... Mul oleks vaja taotleda toetust, et filmi lõpuni teha. Loodan seda saada kultuurkapitalilt, Tartu linnalt või mõnelt teiselt asjalikult institutsioonilt.

Millest film räägib?

See kujutab maailma, mille elanikud peamiselt õgivad üksteist – nagu meiegi maailmas! Lugu räägib sellest, kuidas selles maailmas ootamatult avastatakse mitteagressiivne kommunikatsioon.

Kas palju vaeva ja aega nõudva nukufilmi tegemisel ei ole karta, et tulemus on amatöörlik?

Mis tagab hea tulemuse? Kas sa saad rakendada midagi sellest, mida oled õppinud?
Ma püüan igal hetkel kasutada kõike, mida olen õppinud oma eksistentsi vältel. Näiteks saab mitmel pool kasutada Ameerikas õpitud lavastamist ja stsenaristikat ning Tartus õpitud semiootikat ja tõlkimist.

Kõik see kompott kokku annabki selle, et ma teen ühel hetkel animatsioonifestivali, mõnel teisel ajal oma nukufilmi või leian ennast avaldamas kahte raamatut, millest üks on ingliskeelne ja teine eestikeelne. Kavandan ka ühte lauamängu ja kahte arvutimängu ning lisaks tegelen tõlkimise, koomiksi ja graafikaga.

Mida võib raamatutest leida, kui need ilmuvad? Ja millal?

Oktoobri lõpus peaks ilmuma «The Lost Switch», mille kirjutamist ma alustasin 2008. aastal Ameerikas õppides ja mille ma andsin ka mingil kujul välja – meenena sealsetele sõpradele mõnekümnes eksemplaris.

Nüüd olen seda kaks aastat täiendanud, tekste lisanud ja toimetanud.

Käes on aeg anda «The Lost Switch» Eesti ingliskeelsele lugejaskonnale. Vist samuti väga väikeses tiraažis. Selles on peamiselt miniatuurid, nagu olid mu esimeses raamatus, mis ilmus kolm aastat tagasi. On ka üks lühinäidend ja graafikat, mille hulgas on üks koomiks.
Kolmas raamat ilmub järgmisel aastal, žanriks maagiline realism. Kogun sellesse paremiku viimase viie aasta tööst kirjanikuna.

Millal ilmub sinu koomiksikogumik?

See on mööduva aja küsimus, kuid ka sellise aja küsimus, mida ma saan koomiksi jaoks kirjutamise, animatsiooni ja muude asjade kõrvalt.

Oled mitmekülgne nagu tänapäevastele parematele loomingulistele noortele iseloomulik. Kas ei oleks parem olla ühe, äärmisel juhul kahe ala sügavuti viljeleja?

Tähelepanu hajutatus erinevates suundades võib olla ka halb. Ma tegutsen küll mitmel alal, aga samas keskendun korraga ühele, teen ühe asja ära ja siis keskendun järgmisele. Ma ei lahmi siia-sinna.

Kolm aastat tagasi ilmunud miniatuurikogumiku «Inimene ja draakon» viimasel leheküljel annad sa meiliaadressi, kuhu võib saata kirju ka siis, kui sa oled juba 80-aastane vanamees.Mis sa oled ja teed 80-aastase vanamehena?

Ma plaanin luua ägedate vanainimeste kommuune, et inimesed lihtsalt ei kuhtuks vananedes, vaid teeksid midagi vaimustavat.

Tahan ühendada ja koondada inimjõudu ja -energiat. Võib-olla teeksin koos sadade vanakestega taiji’d või midagi muud ühtset ja vägevat.

Loodan olla filmi- ja animatsioonirežissöör, kes on hiljuti õppinud ära viiulimängu. Tahan seda siis kääksutada ja laulda esperantokeelseid laule, mängida noortepidudel did­ge­ridoo’d.

Tahan rakendada teadmisi ja kogemusi, väärtusi ja ressursse, mis mul on selleks ajaks kogunenud. Mul ei ole plaanis jääda 80-aastasena lihtsalt telekat vahtima.

Intervjuu viimast osa jälgis tallinlane Kristiina Remmel, kes tuli animafilmifestivalile vabatahtlikuna appi ning kes on nii nagu ka Edvin Aedma avaldanud ajakirjas Värske Rõhk oma loomingut.

Kas praegune 27-aastane noormees ongi 53 aasta pärast selline, nagu ta praegu ette kujutas? «Arvestades seda, milline inimene on Edvin olnud seni, tundub niisugune tulevik loogiline,» ütles neiu. «Kõik võikski niimoodi minna, mina ei näe seda utoopilisena.»


CV

• Sündinud 5. mail 1983 Tallinnas.

• Gümnasiastina õppis näitlemist Theatrumis.

• Semiootikabakalaureus ja kirjaliku tõlkimise magister (Tartu Ülikool, 2009).

• Õppinud Venemaal Voronežis 2005 keeli ning Ameerika Ühendriikides 2008 dramaturgiat, lavastamist, võitluskunste ja stsenaristikat.

• Üllitanud miniatuuride kogumiku «Inimene ja draakon» 2007, mille on ise illustreerinud.

• Avaldanud luulet ja proosat ajakirjas Värske Rõhk ning koomikseid ajalehes Müürileht ja kaheosalises kogumikus «Narratiivsus piltides: Eesti ’00. aastate autorikoomiks».

• Peagi üllitab ingliskeelse kogumiku «The Lost Switch» .

• Osaleb stsenaristi, lavastaja, animaa-tori ja produtsendina nukufilmi tegemisel.

• Põhilise sissetuleku saab tõlkimisest.

• Tegutseb vabatahtlikuna Tartu tarbijanõustamis- ja infokeskuses.

Tagasi üles