Lõunakeskuses sisse seadnud Antheia kunstitoa perenaine Tea Pihlau mudib savi, sest teab: sel on imekspandav mõju. Savitööga saab mustadest mõtetest üle.
Must töötuaeg aitas kunstipoodnikuks
7. oktoober 2010, 15:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljuti töötuseisusest pääsenud ja oma äriplaaniga ettevõtlustoetuse välja teeninud Tea Pihlau ütleb, et nüüd pääsu pole. Ta lihtsalt peab selle äri mäele vedama – muidu kaotab kõik. Ka kodu, milleks võetud pangalaenu tuleb vaat et elu lõpuni tasuda.
Samas – nüüd ometi võib ta tegelda asjadega, mida talle juba lapsepõlves räägiti.
«Ema ütles ikka, et ma peaksin kunsti edasi õppima,» meenutab Tea Pihlau. «Tollal valitses aga suhtumine, et kunstikooli lähevad kiiksuga inimesed. Minu meelest mul seda vajalikku kiiksu polnud. Mind pidi kindlasti ootama ülikool.»
Potikedraelamus
Nüüd jutustab Tea Pihlau vaimustunult potikedral töötamisest, portselani maalimisest, ehete valmistamisest, salvrätitehnikas piltide loomisest ja paljust muust, kutsudes kõiki inimesi neid töid oma kätega järele proovima.
«Mis jutt see on, et ei ole loominguline,» ütleb ta tõrkujaile. «Te ei tea ju enne, mis asi on potikedraelamus, kuni pole seda proovinud.»
Tea Pihlau püüab meelitada inimesi oma päevi ja tähtpäevi eriliseks tegema. Kontoripidu ja sünnipäev võib aset leida mitte tingimata kohvitassi taga kooki mugides, vaid millegi kallal mõnusalt nokitsedes.
Kõikidest perenaise pingutustest hoolimata ei leita Antheia kunstituba veel üles. Raske on. Omanik kaalub oma asukoha muutmist ning linnasüdamele lähemale kolimist.
Kui naine aga oma viimase aasta peale mõtleb, siis selle aja jooksul on ta saanud rohkem õppetunde kui terves elus kokku. «Kõige hullem aeg töötuna oli see, et mässid end diivaninurka kinni ja inimeste sekka minna ei julge, sest sul on tunne, et sa ei kõlba millekski,» sõnab naine.
Töötuks jäi Tea Pihlau pärast neljakuulist haiguslehel olemist kokkuleppel oma tööandjaga. Haiguse tõi õlgadele langenud suur probleemide sasipundar tööl, mille tingis keeruline masuaeg.
Pööra uus lehekülg
Lõpuks sõnab Tea Pihlau, et töötuaeg on ju tegelikult endaga uuesti tuttavaks saamise aeg. «Esitage endale julgesti küsimusi, kes te olete ja mida te tahate,» soovitab ta.
«Kuulake, mis teie süda ütleb. Mõistusega võite igasuguseid plaane teha, aga asjad hakkavad edenema vaid siis, kui olete üles leidnud ala, mis teile tõeliselt rahuldust pakub,» lisas Tea Pihlau.
Abielus õige perega
«Ma abiellusin õigesse peresse,» ütleb Tea Pihlau, mis sest, et on lahutatud ja oma poegade isaga enam koos ei ela. Rasketes olukordades toetatakse teineteist ikka.
Eriti lähedane on Tea Pihlau oma laste vanaema Elvi Pihlauga, kes on erialalt laste ja noorukite psühhiaater.
«Ma hindan Tea riskijulgust,» ütleb Elvi Pihlau. «Inimesi on ju igasuguseid, kunstniku tüüpi ja materialisti tüüpi.
Tea ei ole kindlasti materialist. Tema ei ole selline ärinaine, kes ainult raha peale mõtleb. Tema armastab loodust ja luulet, teeb ise värsse ja laulusõnu. Temas on väga palju loomingulisust.»
Elvi Pihlau meenutab, et ta minia on töötanud sekretäri ja ostu-müügijuhina ning saab seepärast hakkama keeruliste suhtlusolukordadega.
Elvi Pihlau elab oma lastelaste emale igal sammul kaasa. «Ma loodan, et karastatus ja elukogemus aitavad tal ka majanduslikke otsuseid teha nii, et ta jalad maast väga kõrgele ei tõuse.»