/nginx/o/2015/06/17/4193061t1h0dd7.jpg)
Doktor Rain Paju on juhtinud kaks kateetrit mööda patsiendi reieveeni tema südamesse ja tegutseb seal. Teisel pool klaasi suure laua taga istub doktor Rein Kolk, ta jälgib ekraane, millest ühel tuksub süda ja teistel jooksevad südame rütmi märkivad siksakjooned.
Neidsamu monitoripilte näeb oma silmade kõrgusel ka patsiendi juures viibiv doktor Rain Paju. Kui kahel südamearstil on vaja mõtteid vahetada, saavad nad seda teha väga väheseid sõnu kasutades, sest protseduuri kulg on mõlemal võrdselt silme ees.
Käsil on südameoperatsioon, aga hoopis teistsugune, kui inimesed oma tavakujutlustes operatsiooniks peavad.
Patsiendil ei ole suuremat lõikushaava kui väike avaus alakehal, kust pääseb reieveeni. Protseduur leiab aset Tartu ülikooli kliinikumi südamekliiniku invasiivse elektrofüsioloogia ja rütmihäirete laboris ning selle nimi on kateeterablatsioon.
Sünnist saati rütmihäiretega
Doktor Rein Kolk selgitab, et patsiendil on niisugune südamerütmihäire, mis ei ole haiguse tagajärjel tekkinud, vaid on tingitud väikesest defektist südame ehituses ning see on tal olemas sünnist saadik. Patsiendiks on pisut enam kui kahekümne aastane noormees.
Protseduur on ühekorraga nii südamesisene uuring kui ravi. Selle eesmärk on üles leida need südamekoe alad, mis «on süüdi» südamerütmihäirete tekkimises, ehk kohad, mis on südame tööd reguleerivate erutusimpulsside lekkekohad. Need kohad tuleb «sulgeda».
Selleks viiakse südamesse teine sond ehk ablatsioonikateeter ning hävitatakse raadiosageduslikku energiat kasutades osa südamelihase koest.
«Me tekitame sinna väikese nekroosikolde, mis elektrit juhtida ei suuda,» selgitab Rein Kolk. «Pärast seda testime, kas õnnestus. Ehk provotseerime kunstlikult, kas rütmihäiret saab uuesti tekitada või ei saa. Kui mitte, siis on inimene terve, saab homme haiglast koju ja ülehomme läheb tööle.»
Uus südamerütmihäirete labor
Protseduuri keerukus seisneb selles, et haiget kohta ei ole näha. Seda ei näitaks ka röntgenikiirgus ning selle piirkonna saavad arstid üles leida vaid südames registreeritud elektrilisi signaale analüüsides.
Nii ongi arstide tööriistadeks erineva kuju ja kõverusraadiusega sondid ning arvutiekraane ja klaviatuure täis töölaud.
Rein Kolk ja Rain Paju alustasid esimeste raadiosageduslike kateeterablatsioonidega Eestis ja Tartus 1996. aastal. Kõneväärt on see teema praegu aga seetõttu, et just sel kuul alustas Tartu ülikooli kliinikumis tööd uue sisustusega labor, mis on ainulaadne terves Baltikumis ning mida ei ole ka ei Rootsis ega Soomes.
Et niisuguseid uuringuid ja raviprotseduure teha, on seni tulnud märkimisväärsel hulgal kasutada röntgenikiirgust, mida on läinud vaja selleks, et opereeriv arst «näeks» sondi südames navigeerida ja seal protseduuri läbi viia. Röntgenikiirgus on teatavasti kahjulik nii patsiendile kui personalile.
Nüüdne tehnoloogia erineb varasemast selle poolest, et kiirgusdoos on mitu korda väiksem. Röntgenikiirgust kasutatakse vaid protseduuri algul, mil salvestatakse südame tööst ülesvõtete seeria. Edasine käib nii, et kõik sondid, mida arst südame õõntes liigutab, projitseeruvad reaalajas varem salvestatud liikuva röntgenipildi virtuaalsele kujutisele. Patsiendi hingamine või isegi kohalt nihkumine tööd ei sega, sest labori «satelliitsüsteem» hoiab salvestatud pilti reaalaja tingimustega kohakuti ja arst saab tööd jätkata ilma röntgenikiirte voos olemata.
Doos väheneb mitu korda
Rain Paju ütleb, et süsteem on sedavõrd uus, et esimesed teaduspublikatsioonid, mis käsitlevad röntgenikiirguse vähendamist, avaldati alles viimastel aastatel ning sealt nähtub, et protseduuri ajal kasutatud röntgenikiirguse doos väheneb niisuguse tehnikaga laboris kuni 80 protsenti.
Et ülikooli kliinikumi labor on ka laste südamerütmihäirete ravikeskuseks Eestis, on väike kiirgusdoos eriti oluline, kuna kiirelt kasvavale organismile on see eriti ohtlik.
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)