Vastukaja: sõiduteed on mõeldud sõidukitele

Kergliiklustee. Foto: TPM

Katrin Lendok kirjutab oma arvamuses jalgrattaliikluse teemal («Oleme unustamas nõrgemaid»), et jalakäijate ja jalgratturite suhted on halvenenud, ning minu meelest toob välja ka nende suhete halvenemise peamise põhjuse.

See on süvenev tendents suunata ühed sõidukid ehk jalgrattad sõiduteelt (kus sõidavad liikluses osalemiseks ettevalmistuse saanud sõidukijuhid kiirusel kuni 50 km/h) kõnniteele ja kergliiklusteele, kus liiklevad väga erineva ettevalmistusega liiklejad, nende hulgas koerad, väikelapsed, rulluisutajad jt, kelle liikumiskiirus jääb enamasti vahemikku 5–10 km/h.

Ei ole kahtlust, et jalgratturid, kes on enamasti liikluskoolituse läbinud, liiguvad linnas kiirusel 15–30 km/h ning erinevalt jalakäijatest ei saa nad momentaanselt seisma jääda. Seega ei sobitu nad hästi jalakäijate ja koduloomadega, eriti kesklinnas ja teistes jalakäijarohketes kohtades.

Kesklinnast eemal asuvatel hõreda liiklusega kergliiklusteedel ilmselt suuri probleeme ei teki, sest seal on liiklejatel üksteisest möödumiseks piisavalt aega ja ruumi.

Teine asjaolu on muidugi see, et jalgrattaliiklus on viimastel aastatel Tartus jõudsalt kasvanud. Ma usun, et probleemi ei lahenda kiirusepiirangute kehtestamine kõnniteedel sõitvatele jalgratturitele või rangem liiklusjärelevalve, vaid hoopis jalgrattaliikluse suunamine tagasi sõiduteele ja parem integreerimine sealse liiklusega.

Kõige tõhusam viis selleks on mootorsõidukite kiiruse vähendamine linnatänavatel, nii et kogu liiklus kulgeks ühtlasemas tempos. See võimaldaks jalgratturitel palju ohutumalt ja turvalisemalt igapäevaliikluses osaleda ning vähendaks soovi jalgrattaga kõnniteedel sõita.

Sugugi vähem olulised pole sellised kõrvalmõjud nagu liiklusohutuse paranemine kõikide liiklejate jaoks ja üleüldine sujuvam, vaiksem ja sõbralikum liiklus.
Teine võimalus, eelkõige keskmisest suurema tiheduse või kiirusega autoliiklusega tänavail, on sõiduteele jalgrattaliikluseks ette nähtud sõiduradade joonimine. Sõpruse silla jalgrattarajad on siin hea näide lahendusest, mis võimaldab kõikidel segamatult ja turvaliselt liigelda.

Lõpetuseks tahan öelda, et minu meelest ei osale liikluses üksteisest erinevad inimrühmad, keda saab liigitada jalakäijateks, jalgratturiteks, rulluisutajateks, autojuhtideks jne, vaid ikka inimesed.
Ma ei usu, et inimese viisakuse ja teistega arvestamise määr sõltuks kuidagi sellest, mis moel ta parasjagu liigub. Kes on viisakas, on viisakas ükskõik kus – autoroolis, rattasadulas või koeraga jalutamas.


Samal teemal: Katrin Lendok, «Oleme unustamas nõrgemaid», TPM 28.09.