Neli Tartu silda nõuavad remondiks kümneid miljoneid kroone

Sõpruse sild, Valminud 1981.

FOTO: TPM

Sõpruse sild läheneb järjekindlalt piirile, kus peab koormust piirama: kergemad sõidukid saaksid üle jõe ühes reas, raskeveokid Luunja või Kärevere silla kaudu. Kuid remondimiljonite ootel on veel kolm Tartu silda.


Laual ees ekspertiiside virn aastatest 2003, 2007 ja 2009 ning kõrval remondiprojekti kaust aastast 2004, nendib kõigi nende dokumentide tellimise juures olnud Rein-Matti Laarmaa, et asi on juba hapuks läinud. Laarmaa on Tartu linnamajanduse osakonna teedeteenistuse spetsialist ja mäletab sildade remondisaagat tosin aastat.

2004. aastal valmis remondiprojekti juurde ka kalkulatsioon, milles pakuti 490 meetrit pika Sõpruse silla remondi hinnaks 50 miljonit krooni. Aga see oli siis.

Roostepruunid, kunagi kollased sillapiirded ja tükkhaaval varisevad põrkepiirded Annelinna poole viival sillapoolel on pigem iluvead.

Viimatise suurema remondiga aastal 2007 asendati põrkepiire Karlova poole viival sillapoolel ja valati uuesti talade serv, kuid selleks kulunud paar miljonit krooni on vajadusega võrreldes pisku. «Aga tõesti, need lihtsalt kukuvad küljest ära,» tõdeb linnamajanduse osakonna juhataja Rein Haak.

«Sild vajab tõsist remonti,» ütleb Laarmaa ja viitab seejuures Tallinna Tehnikaülikooli teedeinstituudi professori Siim Idnurme tehtud ekspertiisile, mille kohaselt Annelinna suunduva sillapoole seisundiindeks on 57 protsenti ja Karlovasse suunduval 61,2 protsenti.

Tõlge: alla 55 protsendi sellel skaalal – silla seisund on väga kehv, sild vajab ulatuslikku remonti või asendamist. Rahuldav oleks 80, mille korral sild lähema viie aasta jooksul remonti ei vaja. Sõpruse sild koosneb tegelikult kahest üksteise kõrval seisvast poolest.

Hooldamata jätmise viljad

Sõpruse silla hädade algus on selles, et paisuvuugid on aastaid remontimata ja vesi jookseb sinna, kuhu see joosta ei tohiks. Selle tagajärjel on alla langenud betoonitükke, tekkinud armatuuri roostetamisest tingitud pragusid ja paljastunud armatuuri.

Haak ütleb, et just paisuvuukide närusest seisust hädad algavadki. «Oleme teinud käepäraste vahenditega neid vuuke, plekki alla pannud ja pealt asfalteerinud, aga vuuk mängib ja see lööb asfaldi üles,» räägib ta.
Tõsiselt on just paisuvuukide juures kahjustunud ka silla kandepostide ülaosas olevad rõhtsad osad ehk riiglid, millele toetuvad sillatalad.

Laarmaa sõnab, et ainuüksi ühe sellise riigli remondi maksumus võib küündida 150 000 kroonini. Tegelikkuses tuleb aga kogu sild remondi käigus paljaks koorida – umbes nagu oli Põltsamaa sild Tallinna-Tartu maanteel – ja vaadata üle talade otsad ja servad, teha uued paisuvuugid ja hüdroisolatsioon.

Lisaks tuleb lahti võtta kõnniteed, mille all jooksevad kaablid, ja üle vaadata kahe sillapoole vahel olevad keskküttetorud, mis talvel, kui sild jahtudes kokku tõmbub, küttehooaja tipul soojusest hoopiski pikemaks paisuvad.

Liikluskoormuse piiramisest kõneldes ei tee Haak ja Laarmaa üldsegi nalja. Haak ütleb, et seepärast ongi ekspertiise nii sageli tellitud, et omada ülevaadet juhul, kui silla seisukord sunnib liiklust vähendama. «Viimase ekspertiisi kohaselt on sild üsna selle piiri peal, kus seda tuleb tegema hakata,» tõdeb Haak.

Raskeveokite läbisõidu seisukohast oleks see halb uudis, sest teised variandid jõe ületamiseks on Luunja sild ja Kärevere sild. Teekond läheks pikemaks.

Idnurm jahutab siiski emotsioone: pole võimalust öelda, et selline vajadus tuleks aasta või paari jooksul.

Vabadussild, siis masu

Transiitliiklust silmas pidades on Tartu taotlenud riigilt ja europrojektidest Sõpruse silla remondiks 150 miljonit krooni toetust, kuid saanud majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist eitava vastuse viitega, et toetatakse hoopis idaringtee ja sellele jääva Ringtee silla ehitust.

Linnapea Urmas Kruuse lisab, et abi küsimas käidi ka kaitseministeeriumi ukse taga, põhjendades, et Sõpruse sild on Tartus ainus, mis sobib jõe ületamiseks kaitseväe rasketehnikaga. Ka kaitseministeeriumist tuli äraütlemine. Seega peab linn ise hakkama saama.

Aastail 2007–2009 läks linnal palju auru Vabadussilla ehitamiseks, mille maksumuseks kujunes 160 miljoni krooni ümber, siis tuli masu ja linnaeelarve hoogne kärpimine.

Tartu tuleva aasta eelarvesse küsib linnamajanduse osakond Sõpruse silla remondiks 50 miljonit krooni lootuses, et selle raha eest peaks saama ühe sillapoole põhjalikult korda teha ja jääks väike varu ka ootamatusteks.

Seni on samasugused rahastamiskatsed muude poliitiliste prioriteetide ja rahapuuduse tõttu läbi kukkunud.

Praegu võiks olla õige hetk, sest juba 2012. aastal võib kätte jõuda Ringtee silla ehitamise aeg.

Raekojas pressikonverentsil nentisid linnavalitsuse liikmed, teiste seas linnapea Urmas Kruuse ja rahanduse abilinnapea Karin Jaanson, et tuleva aasta eelarve koostamine on veel sellises faasis, kus mingeid kindlaid lubadusi anda ei saa. Investeeringuteraha jaotamisel on eesõigus europrojekti kaasfinantseeringutel ja jätkuprojektidel.

Kruuse ütles tulevikku vaatavalt, et loodetavasti linnad, kus on sildu, hakkavad riigilt sihtotstarbelist investeeringuraha saama.

Lähema tuleviku kohta arvas linnapea aga, et eks tuleb töö jagada etappidesse ja esmane hädavajalik ära teha.

Pool silda kinni

Ka Haak ja Laarmaa arvavad, et ilmselt läheb Sõpruse silla remontimiseks tarvis kahte suve. Esimesel aastal üks pool, teisel teine pool. Üks sillapool oleks seega kevadest sügiseni liikluseks suletud. See on vältimatu kas või seepärast, et mõne kehvemas korras riigli remontimiseks on vaja nendelt kergitada sillatalad.

Liikluses tõotab see keerulist aega, ent keeruliseks läheb ka siis, kui remondijärg, tõenäoliselt Sõpruse silla kordategemise järel, jõuab Võidu silla kätte. Sellegi seisund on muret tekitav.

Ilmseks tunnistajaks silla tervisest on arvukad stalaktiidid, sillakonstruktsioonist välja uhutud tsemendist ja lubjast moodustunud purikad. Ammu korrast ära paisuvuukide ja kehva hüdroisolatsiooni tõttu pääseb vesi sillakonstruktsioonidesse ja teeb oma hävitustööd.

Vabadussilda ehitanud firma Tilts Eesti filiaali direktor Vladislav Kulkov poetas juba paari aasta eest, et Võidu sild tuleb sisuliselt uuesti ehitada.  Tema hinnang pole ka selleks sügiseks muutunud. «Minge koputage haamriga, see betoon ei vasta normidele,» ütleb ta.

Haak sõnab, et tema meelest on see hinnang üle pakutud, aga kui kahjustunud materjalid eemaldatakse armatuurini, ei jää sillast palju alles.

Võidu silla puhul on arvutused näidanud, et remondi hind võib küündida 30–40 miljoni krooni kanti. Omaette raskus on veel see, et päevakorrale võib tõusta stalinismi vaimus ehitatud silla arhitektuuriline ja muinsuskaitseline väärtus.

Isegi kui linn saaks unistuste eelarve ja raha jaguks kõigi sildade remontimiseks, siis kindlasti ei saa Võidu silda remontida samal ajal Sõpruse sillaga. See halvaks linna liikluse. Üksnes Võidu sillagi sulgemine on paras peavalu.

«Tänu Vabadussillale, mida küll kellelegi vaja ei ole, saame remontida Võidu silda, sest on, kuhu liiklust suunata, kuigi ummikutest ilmselt ei pääse,» tõdeb Haak.

Raha ootel on ka Kroonuaia sild, millel on nagu Sõpruse ja Võidu sillalgi häda paisuvuukidega. Ainult et see häda on algfaasis ja remondi hind miljoni krooni kanti. Just sel suvel, kui Kroonuaia tänav oli liikluseks kinni, olnuks hea sillavuuke remontida, kuid polnud raha. Tartu kõigi sildade tänavuseks jooksvaks remondiks oli vaid 700 000 krooni.

Remondiraha on ootamas ka Kaarsild raeplatsi otsas, kuluks on laias laastus hinnatud 10 miljonit krooni. Juttu, et selle toimiva silla asemele võiks kunagi veel Kivisilla taastada, ei võta Haak ülemäära tõsiselt, vähemalt seni, kuni sihtotstarbelist euroraha paistmas ei ole.
-------------------------------------------------------------

Ekspert märkis olukorra halvenemist

Võrreldes 2007. aastaga oli läinud aastaks Sõpruse silla olukord halvenenud, märkis Ehituse ja Tarkvara Inseneribüroo juhataja, Tallinna Tehnikaülikool  professor Siim Idnurm Tartu linna tellitud ekspertiisi kokkuvõttes läinud aastal.

Selles seisab, et sillatalade ülevaatusel ei registreeritud koormusest tingitud kahjustusi ega ülemääraseid deformatsioone.

Küll oli deformatsioonivuukide läheduses olevate talade otste betoon sademeveest kahjustatud, esines betooni kildumist ja armatuuri roostetamisest põhjustatud pragusid. Praeguse liikluskoormuse säilimisel otseselt koormusest põhjustatud sillatalade purunemist pole oodata, küll vajaksid talad remonti.

Sillasammaste seisund sõltub samba asukohast. Need, mille kohal pole deformatsioonivuuki, on rahuldavad korras ja vajaksid väikest või keskmist remonti. Deformatsioonivuukide all olevatel sammastel on kahjustused suured ja vaja on ulatuslikku remonti. Remonti vajavad põhiliselt riiglid (sillasamba rõhtsad ülaosad), millele toetuvad sillatalad.

Riiglite remondiks tuleb ekspertiisi kokkuvõtte kohaselt kahjustunud betoon eemaldada, paljastunud armatuuri olukorra järgi otsustada armatuuri lisamise vajadus.

Neid töid saab teha olukorras, kus riiglitelt on koormus eemaldatud – talad üles tõstetud, sest vastasel korral võib töötamine olla avariiohtlik.

Ekspertiis tõdeb, et sillatalade ja sammaste remondil on mõtet, kui kahjustuste põhjused on kõrvaldatud. Seega tuleb korda teha silla katus – hüdroisolatsioon ja deformatsioonivuugid. Sillavuukide remont on kohe hädavajalik, et vältida kahjustuste suurenemist ja mõne sillasamba riigli purunemist.

Tekstis seisab ka, et Sõpruse silla konstruktsioon näeb ette deformatsioonivuugid 96 või 120 meetri pikkuste plokkide vahele. Temperatuuri muutumise tõttu võivad talade otsad nihkuda 30–45 millimeetrit ja vuukide asfaldiga katmisel tekivad temperatuuri muutudes sama laiad praod.

Idnurm ütles eile, et ta ei ole sel suvel Sõpruse silda üle vaatamas käinud ja sestap ei saa hinnata, kuivõrd olukord on mullusega võrreldes halvenenud.

Tema sõnul on aga silla seisund nii kehv, et remontimata selle lagunemine üha kiireneb ja remondivajadus üha suureneb. «Kriitiline piir oli käes juba viis aastat tagasi, paraku omavalitsustel napib sildade remontimiseks raha,» nentis ta. (TPM)

Tagasi üles