Tartumaa ainus mõisakool – Kuuste kool – võtab tänavu esimest korda osa unustatud mõisate mängust ja ootab inimesi juba sel laupäeval ajaloolistele jalutuskäikudele mõisa peahoones ja pargis.
Galerii ja lugu: Vana-Kuuste liitub mõisamänguga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõisapäevade giidid Heli Nemvalts ja Anne Palumets ütlesid, et kõik on võõraste saabumiseks valmis. Et unustatud mõisate mäng eksisteerib Eestis juba tosin aastat ja sel on sadu fänne, siis võib arvata, et kuna Vana-Kuuste on selle suve uudis, võib tulijaid olla palju.
«Ei teagi, mitu plaaditäit mõisakooki peaks kohvikusse ette valmis küpsetama,» arutles Anne-Palumets, kes on nii õpetaja kui pargi aednik kui Vana-Kuuste naisseltsi aktiivne liige.
Põhjuseid, miks Vana-Kuuste mõis põnev on, on terve rida.
Mõisa peahoones asus aastail 1834 – 1839 esimene kõrgem põllumajanduslik õppe- ja uurimisasutus tervel Venemaal ja võib-olla koguni Euroopas. See kandis nime Vana-Kuuste Põllumajanduslik Instituut ja oli Tartu ülikooli õppe- ja katsemajand. Mõisaomanik Carl Gotthard von Liphart oli oma mõisa selleks otstarbeks rendilepinguga ülikooli käsutusse andnud 12 aastaks.
Kolm kuulsat suguvõsa
Liphardite perekond ise oli mõisa ostnud juba 1799. aastal Ungern-Sternbergidelt.
Aga oma valdused olid Liphartid sunnitud 1839. aastal edasi müüma von Siversitele ning see edasimüümine oli seotud edumeelse instituudi ning mõjukate kohalike mõisnikega, kes nii edumeelsed ei olnud.
Neile ei meeldinud nimelt instituudi juhataja Friedrich Schmalz ja see, et too oli teoorjuse vastane ning nõudis talupoegadele paremaid elutingimusi.
Edasimüümine uuele omanikule andis võimaluse nõuda õppeasutuse lahkumist, ja just seda uus omanik von Sivers tegigi.
Instituudi eksisteerimise viie aasta jooksul jõuti ometi anda hea haridus enam kui poolesajale noormehele, kellest said põllumajanduse edendajad Venemaa eri piirkondades.
Keelatud siht
Teine giid Heli Nemvalts on Kuuste koolis eesti keele õpetaja ja suur kirjandusehuviline ning teab Vana-Kuuste mõisnikega seotult teisigi lugusid.
Üks seostub «keelatud sihiga», mis paiganimena on kohalike inimestel seniajani kasutusel. Tuleb minna ühte mõisaalleed pidi kuni metsani, ja seal see keelatud siht ongi. See oli viimase Vana-Kuuste mõisahärra von Siversi meelis- ratsutamispaik, ja sealt kästi talupoegadel kaarega ringi käia, et nad hobusele jalgu ei jääks. Inimesed teadsid aga ka, et keelatud sihi lõpus oli jahionn, kuhu sõidutati Tartust kalessiga kohale kahtlasi naisi, kelle seltsis von Siversil meeldis jahionnis aega veeta.
Praegune mõisa peahoone on ehitatud 18. sajandi lõpul ja on varaklassitsitlikus stiilis. Aegade jooksul on selle ruumide paigutust mitu korda muudetud ning mööda maja liikudes on nuputamiskohti palju. Praeguse koolisaali moodustavad näiteks lisaks mõisaaja saalile veel kaminasaal ja söögituba, ja kui laekarniise jälgida, on ruumide piirjooned hästi eraldatavad.
Reede õhtul leiab selles saalis kell 19 aset Kuuste kooli lõpuaktus.
Koolis õpib 45 õpilast ja üheksanda klassi lõpetab tänavu kaks noort. Kooli juurde kuulub lasteaed, milles käib poolsada mudilast.
Unustatud mõisad
Sel suvel on avatud 25 Eesti mõisat, milles asuvad koolid.
Külastuspäevad on 13. ja 27. juuni, 11. ja 12. juuli, 1. ja 15. august.
Igal täistunnil leiab aset giidiga jalutuskäik, avatud on näitused ja kohvikud.
Osavõtjad saavad osalejaraamatu, millesse koguvad mõisatest templeid. Vähemalt 10 mõisat külastanute vahel loositakse välja kutseid sügisel ühes Eesti mõisas toimuvale teatrietendusele.
Tartumaalt vaadatuna asuvad teised lähimad mõisakoolid Puurmanis ja Kuremaal.
Rohkem infot: www.unustatudmoisad.ee