Kiviaja kobras lisas Tartule aastatuhande

Kinnismuistised aastatest 8700 - 5000 eKr. Foto: Graafika: TPM

Kõik algas sellest, et arheoloog Heiki Valk oli kaugetel kaheksakümnendatel sõjalistel õppustel Ihaste mändide vahel ja leidis katke kiviaegset kammkeraamikat. Arheoloog jääb arheoloogiks igal ajal. Pärast seda on Ihaste liivapinnas huvi pakkunud tervele plejaadile arheoloogidele ja põnevust tuleb aina juurde.

1997. aastal uurisid Andres Tvauri ja Andres Vindi Emajõe kõrgemaid kaldapealseid ning leidsid kammkeraamikat sisaldava kultuurikihi – märk, et inimesed olid Emajõe kaldapealse oma elupaigaks valinud juba vähemalt 5000 aastat tagasi.

Samal sügisel alustas Aivar Kriiska, nüüdne Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi juhataja seal uuringuid selgitamaks kammkeraamikakultuuri asulakoha ulatust. Ent selgus hoopis, et mingit asulakohta uuritavas paigas polegi. Elevust kütnud pinnas oli mujalt kohale veetud. Legendi järgi kusagilt Ihaste porgandimaalt. Kust täpselt, on senini teadmata.

Pika ninaga jäänud uurijad tegid igaks juhuks prooviauke samas kõrval oleval lagendikul ning mitte asjata. Nad leidsid jälgi märksa vanemast asustusest. Need olid jätnud inimesed, kes metsloomi küttides ja tulekivist tööriistadega majandades elasid umbes 7000–5000 aastat eKr.

Ent paik, mis sobis elamiseks tol ürgsel ajal, ahvatles ka moodsa aja kinnisvaraarendajaid ja uusasunduse rajamise eel alanud päästekaevamistel välja tulnud leiumaterjali analüüsides selgus mõne nädala eest, et paik on olnud asustatud veelgi varem, juba umbes 10 000 aastat tagasi.

See tõsiasi paigutab Ihaste asulakoha Eesti asustusloo vanima kolme hulka.

Mängu astub kobras

Tõenäoliselt mõne kiviaja küti saagiks langenud kobras, kelle luud pärast paljaksnärimist lõkkesse heideti, oli arheoloogidele tõeliseks maiuspalaks ja sensatsiooniallikaks. Täpsemini küll vaid üks sõrmeotsasuurune luukatke, mille põhjal Tallinna Ülikooli paleozooloog Lembi Lõugas määras, et tegu oli kopraga.

Asulakoha vanuse määramisel luu analüüsi kasutades on vaja teada, kelle luuga on tegu. Kiviaja asulakohtade vanust on määratud ka sütt analüüsides, aga vea tõenäosus on suur, nentis Kriiska, sest sageli on uuritav süsi saastunud hilisemast ajast pärineva materjaliga. Luudateering on kindlam.

Kriiska rääkis, et Ihaste puhul andis vanuse määramisel suuna kätte ka leiukompleks – mis ja kuidas maapinnas asetses. Kriiska sõnul oli ilmne, et tehnoloogia arengu poolest paigutus Ihaste Pulli asula (8700 eKr) ja Sindi-Lodja asula (7000 eKr) vahele. Küsimus oli, kuhu täpsemalt.

Kopraluu uuring tehti Helsingi Ülikooli dateerimislaboris, tegelikult Uppsalas, sest labor on kahel ülikoolil ühine. Kopraluu ise, paraku, kadus uuringu käigus Rootsimaa taevasse, nagu Kriiska märgib. Sellest luukillust pole isegi fotot.

Aga teada on nüüd, et täpsusega 100 aasta ringis oli seda kobrast küpsetatud umbes 8000 aasta eest eKr.

Teadmiste killud

Kes need kümne tuhande aasta eest Ihastes elanud inimesed olid, kust nad tulid, mida nad Emajõe ääres tegid, kui palju neid oli, on küsimused, millele ei ole võimalik vastust anda.

Leitud on kivikirveid, talbu, tulekivist esemeid ja nende valmistamise jääke. On põlenud looma- ja kalaluid, mis liivapinnases ajale vastu peavad, põlemata luustikud lagunevad. Domineerivat näivad saakloomade hulgas kobras ja põder.

Hoonestuse jälgi Ihastest ei leitud, Kriiska sõnul on võimatu öelda, millise konstruktsiooniga elamud seal olla võisid. Võimatu on veel öelda sedagi, kas tegu oli aastaringse või hooajalise elupaigaga. Selgelt aasta läbi kasutusel olnud asulakohti pole teada ka lähialadelt.

Kriiska märkis, et iga kiviaegne dateeritud asulakoht aitab avada Eesti ala asustuslugu ja tehnoloogia arengut. Kuidas see ja elukohtade valik on muutunud – või siis pigem ei ole. Milliseid jahiloomi siin leidus. Rutiinset tööd kulub selleks palju, rääkis Kriiska, kuid Ihastel on, mida jutustada.

See on olnud kiviaja inimestele mugav kant elamiseks. Tõsiasi, mida kinnitab ka see, et peale kõnealuse Ihaste asulakoha on leitud linna poolt Jum­mi­saarelt kaks asulakohta. Lähikonda jääb ka sellel suvel palju kõneainet andnud Veibri, kust arheoloog Mari Lõhmuse eestvõttel kaevati neli aastat tagasi välja ühe naise ja kolme lapse, tänavu veel kümne mehe säilmed. Kõik need on umbes 7000 aastat vanad.

Leiukohtadele lisa

Ihaste võib kiviaja asustuse jälgi peita veel. Tuvastamata on ju kas või loo alguses mainitud porgandimaa asukohtki. Sestap soovitab Kriiska kõigil silmad lahti hoida ja kahtluse korral leidudest teada anda.
Tõsi on, et selleks kiviaja asulakohale viitavaks materjaliks on minimalistlikud, treenimata silmale kaunis raskesti ära tuntavad pisiesemed.

Kõnealune Ihaste asulakoht on Kriiska sõnul toonud huvitavat materjali, aga ka segadust, sest alal on olnud hiljemgi inimtegevust, seda on kasutatud põllumaana ning tuvastatavad olid ristkünni jäljed ja põlluharimisega seotud tuleasemed.

Tõrvatilgaks on aga see, et Ihaste asulakoht uuriti uuselamute ehitamise eel läbi vaid ositi, kohati on maju ehitatud kultuurikihi peale. Kriiska hinnangul tähendab see, et kultuurikihti säilitada ikkagi ei õnnestu, ja kuigi toimetatud on muinsuskaitse nõuetest lähtudes, on selline lähenemisviis tema meelest ikkagi käsitamatu.

Ta tõdes, et praegusel juhul kaalus seitsme perekonna õnn üles ühiskonna huvid, õigem olnuks see asulakoht säilitada puutumata rohealana või siis kogu ulatuses läbi uurida.