/nginx/o/2010/10/03/443089t1hbf6d.jpg)
Eelmisel nädalal suleti Tartu raudteejaamas teisele perroonile viiv tunnel. See jubedus, mis on ehmatanud Tartusse saabuvaid võõraid, aga samuti paljuga harjunud omainimesi. Rajatud on ka ajutine puidust perroon, kuhu tuleb kõndida üle rööbaste. Muidugi pole ajutisel rajatisel varikatust, aga sellised pisiasjad Tartu vaksaliga pikemalt tuttavaid enam ei üllata – aastaid on inimesed kurtnud, kaevanud ja kurjustanud reisijate alandamise üle lohututes tingimustes.
Nimetatud ümberkorraldused süstivad siiski pisut optimismi, sest Eesti Raudtee on asunud jaamas toimetama: peale tunneli remonditakse vana platvorm, taastatakse muinsuskaitsealune varikatus, tõstetakse perrooni tasapinda, paigaldatakse invatõstuk. Perrooni ja tunneli remont peaks lõppema jõuludeks. Peaks. Ja ainuüksi sõna «jõuludeks» kõlab nagu lubadus kätte saada oodatud kingitus.
Aga õnnelikust ootusest on asi siiski veel kaugel, sest OÜ Elikante omanduses olev vana vaksalihoone laiutab seal endiselt tühjana ja suletuna – teadmata sisu ja tulevikuga hoone.
Hoolimata sellest, et tartlased on kindlalt väljendanud oma soovi saada vaksalihoone reisijate kasutusse, et linnavalitsus on selle oma prioriteediks nimetanud ja linnapea Urmas Kruuse ise lubas hoone kas või tagasi osta, kui muid võimalusi ei leia. Sellest kuraasikast lubadusest on juba hea tükk maad möödas ning umbe jooksnud sõlme kallal on tasapisi edasi pusitud.
Abilinnapea Raimond Tamm nimetas seda tegevust (TPM 24.09) aeganõudvaks ja vaevaliseks eeskätt keeruliste omandisuhete tõttu.
Vaksalihoone ja osa krunti kuulub Elikantele (muide, ka osa tunnelit), osa krunti ja rajatisi aga Eesti Raudteele. Elikante ja Eesti Raudtee jõudsid tunneli rekonstrueerimises kokkuleppele, kuid linna läbirääkimised kas hoone rentimise või ostu üle pole veel kuhugi välja viinud, sest pakutud tingimused ei sobi. Vastutustundlikule linnavalitsusele ei ole need sobinud, toonitas Tamm.
Vastutustunne majanduslikult kitsal ajal on väärt omadus, aga vastutustunne eeldab ka antud lubaduste täitmist ning senisest palju innukamat tööd prioriteedi nimel. Kui see ikka on prioriteet. Kui ikka võetakse tõsiselt jutte avatud Tartust ja arengustrateegias väljendatud soove olla tark, ettevõtlik, modernne, loov ja hooliv linn. Tegelikult ei maksa sõnad midagi, isegi linnapea omad mitte, maksab tegu, maksab väga paljudele olulise probleemi lahendus, mida ju vana vaksalihoone kasutuselevõtt reisijate huvides on.
Paraku ongi kujunenud nii, et nelinurgas linnavalitsus – Eesti Raudtee – Elikante – Edelaraudtee peaks just linnavalitsus olema see, kes annab tõuke koostööks, kes taotleb kokkulepet vaksalihoone omanikuga ning otsib muidki võimalusi, et kunagi üheks Tartu väravaks nimetatud koht võiks taas selle au vääriline olla. Sest kes siis veel peaks seisma linlaste ja linna maine eest?
Kes on kohalik Aleksander Suur, kes raiub läbi selle Gordioni sõlme?