Andres Keil: eh, Matti, Matti … Panidki minema, jah?

Andres Keil Foto: Sille Annuk

Kepsled nüüd seal Elüüsioni* väljadel, korraga igal pool ja ei kusagil? Korraga kõikjal ja kõiksuses? Üks jalg taksos, teine eriti moodupärase, noortepärase jalgratta pedaalil? No küllap Sa kepsutad, nagu noor kurg, viimane pool aastat oli selle koha pealt veits kidur.

Lõugad naerda ka? Nii, et kaare all kõik kajab? Või käib Sul võtmekimbuga kõlistav pikas hõlstis mees sabas ja surub sõrme huultele – et kuss ja kuss ja kuss? No vaevalt et käib, seda ma ei usu. Me ju teame, et mis pole lubatud härjale, on lubatud Miliusele.

Ja üleüldse pidada neil väljadel eriti rõõmuküllane ja kena elu olema. Suple purskkaevus, palju tahad, keegi ei tule kiusama, hoopis tulevad blokknoodid käes ja küsivad autogrammi. See Sulle, vanale edevale, muidugi hirmsasti meeldib.

See näeb päris lahe välja, kui Sulle midagi hirmsasti meeldib, aga miski imelik mees Su sees ütleb, et nüüd peaks häbelikkust natukenegi üles näitama … Su hääl läheb siis veel kõvemaks ja sa teed teist juttu, aga nii umbes kahekümneks sekundiks, mitte kauemaks, siis pöördud ikka selle juurde, mis põhiline, noh et keegi Sulle pai tegi.

Kõikidele kaunitele daamidele oled juba silma peale pannud? Või on mõni veel märkamata? Ära muretse, hiljemalt homme samal ajal istuvad nad kõik Su ümber künkajalamil ringis ja vaatavad Sulle suhu. Ja need, kes ei vaata, need parajasti toovad kandikutel Vana Tallinnaga šampanjat ette. Või õlut. Või mõnda muud ambroosiat.

Aga üht ma natuke kardan: et äkitsi on seal nii kena olemine, et kõike, mida tahad, kohe saadki. See oleks küll niru lugu. Väga niru. Et tuleb Sulle üks pikkade teravate vuntsidega härrasmees vastu ja Sina ütled: «Salvador! Tere! Sul on need voolavad kellad! Anna üks töö mulle!»

Ja tema vastu: «Milles küsimus, ole lahke, Matti, palun, võta!» Vaat siis vajuks Sul nägu pikaks, kas pole? Siis oleks niru lugu. Siis oleks põhjust kurb olla. Siis oleks mängu ilu rikutud.

Aga vaevalt et nii läheb, nii kuri see va saatus ikka ei ole.

Nii et jah, ma arvan, et Sul on kõik ornungis. Ja kindlasti on seal mõni peni ka, kellega rõõmsalt ringi tuuritada.

Ilusat olemist Miluuseumis, Matti. Miluuseum oli Sinu viimane suur unistus. Ja Miluuseum on olemas, nüüd vist paraku seda kindlamini. Miluuseum on igal pool ja kõikjal, nende inimeste sees, kes Sind tundsid, ja nende, kes Sinust teadsid. Sest mälestused on suuremad kui elu.

Mina ei ole kurb. Tähendab, ma olen kurb, aga ma ei ole kurb. Küll Sa aru saad.

Elagu Miluuseum!

*Elüüsioni (Elysioni) väljad on vanakreeka mütoloogias surnute elupaik.