Rebased keerasid viinamarjad kihva

Rebased rebivad marju hammastega, herilased jätavad viinamarjade kestad-seemned alles. Sel sügisel saadi Rõhu aiandistpeamiselt selliseid äranäritud marju, korralikke kobaraid oli vaid mõni peotäis.

FOTO: Margus Ansu

Tundub, et kui Ivan Krõlov omal ajal kirjutas valmi rebasest ja viinamarjadest, siis teadis ta täpselt, millest rääkis. Maaülikooli selle aasta viinamarjasaagi pistsid tõenäoliselt just reinu­vaderid pintslisse.


Umbes kaks nädalat tagasi mõõdeti Rõhu aiandis veiniks kasvatatud viinamarjade suhkrusisaldust. Näitaja oli juba peaaegu ideaalne ning mõni päev hiljem, pärast nädalavahetust pidid tudengid koos aianduse osakonna juhataja Kadri Karbiga marjad ära korjama.

Esmaspäeval sai Karp aiandist aga telefonikõne: «Ha­sans­ki sladki» sordinime kandvad viinamarjad on läinud! Taimi ümbritsevale kilele jäänud jäljed vihjasid rebasele. Teist võimalikku kahtlusalust, kährikut, sealkandis kohatud ei ole.

Järele jäänud hilisema valmimisega «Rondo» viinamarjad kaeti kohe võrguga, kuid kasu sellest polnud – uuesti maiustama tulnud reinuvaderid närisid ennast lihtsalt plastist läbi ja pidusöök võis jätkuda.

Mõned analüüsimiseks mõeldud kobarad olid traadiga seotud valge võrgu sisse, et kahjurid neid kätte ei saaks, need kobarad olid küljest kistud ja ridade vahele maha visatud.

Huntki tahab marju

Puhtaks söödi 400 hästi vilja kandnud taime, eelmisel aastal korjati sealt umbes sada liitrit marju. Seekord jäid proovimiseks vaid mõni viinamarjakobar.

Miski pole liiga suures koguses aga hea ning viinamarjade kõhtulahtistav toime on ilmselt kõigile teada. Targemaks said selles asjas ka rebased, sest pooleldi seeditud viinamarjadega väljaheitehunnikud algasid juba taimerivide lõpust ja jätkusid jutina metsa poole.

Keskkonnateabe keskuse ulukiseire osakonna juhataja Peep Männil arvas, et need võisid olla noored reinuvaderid, kes katse-eksituse meetodil viinamarjade söödavuse avastasid, metsamarjad on neil tavaline toit. Need on siiski vaid lisaks, rebaste peamiseks toiduks on ikkagi hiired.

Karude marjalembus on üldteada, kuid ka teised metsaelanikud armastavad magusaid mammusid. Männili sõnul on kährikud eriti aplad, kuid ka näiteks põline lihasööja hunt ei ütle marjadest ära.

Kõik tahavad

Rõhul kolm aastat kasvanud viinamarju valvasid kevadeni koerad, järgmisest aastast on plaanis paigaldada madal elektrikarjus. Lisaks peab jätkuvalt marju kaitsma ka teiste huviliste eest, matti üritavad võtta nii linnud, hiired kui herilased. «Eks näis, kes siis veel välja ilmub,» muigas Karp.

Kuigi luhta läinud veiniteost on kahju, kiitis Karp muiates loomade head maitset – ilmselt on need ümbruskonna kõige tervislikumad marjad.

Tagasi üles