Kui valitsuse käest meie väikeste pensionide kohta küsida, ütleb peaminister Andrus Ansip, et kõik on korras, pensionid kasvavad elukallidusest kiiremini. Kuid praegust hinnagaloppi silmas pidades ei veena peaministri selgitus vist enam kedagi. Pealegi on eaka tarbimiskorvi sisu nooremate omast hoopis erinev – arstirohtude, igapäevase leiva ja kommunaalkulude peale kogu ta raha ära kulubki.
Ka arenenud majandusriikide ühendus OECD on välja arvutanud, et 43 protsenti Eesti pensionäridest ja 61 protsenti töötutest elab vaesuses.
Samas arvab oi kui palju kõrgeid tegelasi, et pensioni peaks hoopis vähendama!
Suve hakul kirjutas reformierakondlasest Valga linnapea Ivar Unt, et riigikassa täitmise huvides tuleks kiirkorras pensione alandada ja tööl käivatel pensionäridel pension ära võtta.
Nüüd saadab Isamaa ja Res Publica Liit laiali voldikuid, kus küsitakse arvamust pensionitõusu kohta, ometi oli just Mart Laar see mees, kes tuli eelmisel aastal välja ettepanekuga pensione vähendada.
Läinud aasta mais arutati valitsuskabinetis ettepanekut vähendada pensionide tulumaksuvabastust 3000 kroonilt 2250 kroonile, mis tegelikult tähendab pensionide langetamist, samuti ettepanekut kaotada töötavate vanaduspensionäride täiendav tulumaksuvabastus. Haigekassa juhatuse istungil arutati ravikindlustusmaksu kehtestamist ka eakatele. Valimiste lähenedes on need kavad muidugi kalevi alla pandud.
Mitte kuigi ammu arvas ekspankur Olari Taal Maalehes, et pensione peaks kindlasti kärpima, kuna see langetaks hindu, viimati tuli tööandjate keskliit välja ettepanekuga töötavatelt eakatelt pension üldse ära võtta.
Vaeselt veel vähemaks
Eesti ühiskond käsitleb pensionäre justkui mingi sotsiaalse almuse saajaid. Ometi on nüüdsed pensionärid ju aastaid tööl käinud, maksu maksnud ja oma praeguse Eesti niru pensioni kindlalt välja teeninud. Samas on eakatelt kõike kärbitud, alates lubatud pensionitõusust matusetoetuseni välja.
Hooldusravi eest peab ta päevas 100 krooni välja käima, taastusravi on kõrgete hindade tõttu juba ammu kättesaamatu. Rehabilitatsiooniraha on kärbitud, puuderaha kokku tõmmatud ja nende taotlemine raskemaks tehtud, 3000-kroonine matusetoetus kaotatud, matuseteenuste käibemaksu tõsteti 5 protsendilt koguni 18 protsendile.
Seda rida võiks pikalt jätkata: pensioni tasuta kojukande ja posti laupäevase kojukande lõpetamine, pensionide väljavõtmise pangatasude ja ristkasutamise tasude oluline kergitamine, sadade posti- ja pangakontorite sulgemine jne.
Aga kui suured siis pensionid praegu ikkagi on? Andmeid on raske kätte saada. Sotsiaalkindlustusameti kodulehekülg on muutunud ning statistikat sealt enam ei leia. Pika otsimise peale saab teada, et keskmine pension selle aasta teises kvartalis oli 4258 krooni ehk 272 eurot.
Soome keskmine pension on 1344 eurot ehk 18 800 krooni. Prantsusmaal moodustab pension viimasest sissetulekust 70, Hispaanias ja Itaalias 65–70 protsenti. Eesti pensionär on aga valitsusele tänulik, et pension ei langenudki, mis sellest, et hinnad tormiliselt kasvavad.
Mäng pensionieaga
Ka pensioniea tõstmisega peibutati pensionäre enda poole. Esmalt hirmutati: kui te nõus ei ole, peame pensione tulevikus langetama 30 protsendile keskmisest palgast. Mäletan, kuidas pensionäride liidu eksjuht Aare Kitsing pidas kevadel sotsiaalkomisjonis sütitava kõne pensioniea tõstmise kaitseks. Riigikontrolör Mihkel Oviir andis aga lausa etenduse, rääkides aina rahast ja vajadusest pensioniiga tõsta kohe 67 aastale.
Kurtidele kõrvadele läks minu jutt sellest, et meie eluiga on küll pisut tõusnud, kuid on siiski tasemel, kus arenenud riigid olid 1970. aastatel aastatel. 30 aastat oleme maha jäänud, öeldakse inimarengu aruandes.
Tööandjate hiljutist ettepanekut tõsta pensioniiga vähemalt 67 aastani saab küll nimetada vaid nahaalsuseks. Samas on ettevõtjad ka varem olnud oravate ebapopulaarsete kavatsuste esmased väljaütlejad.
2007. aasta manifestis nõuti pensioniea tõusu, töölepinguseaduse vastuvõtmist ning tasuta kõrghariduskohtade vähendamist. Nüüdseks on reformierakondlik valitsus kõik need tööandjate nõudmised seadustanud.
Ent andkem aru, et juba pensioniea senise tõstmisega 65 aastale võetakse inimese taskust ära 100 000 krooni, st kahe aastaga kaotatud pension. Kuna tööd pole, peab eakas need kaks aastat läbi ajama 1000-kroonise toimetulekutoetusega või siis minema eelpensionile – keskmise ennetähtaegse pensioni suurus on praegu vaid 3795 krooni.
Ja jälle saab rääkida vaid riigi võidust: 63- ja 64-aastastest inimestest töötab praegu ainult kolmandik. Eelpensionäride hulk kasvab kiiresti.
Pensioniea tõstmise asemel andke tööealistele parem tööd! Laekuksid maksud, mis tähendaks nii pensionikassale kui ka haigekassale paremat toimetulekut.
Kreeklane imestab
Professor Airi Värnik kirjutas suvises Postimehes, et meigiäris lokkava noorusekultuse ülistamine ja vanemate inimeste diskrimineerimine tuleks ükskord lõpetada. Eakaid peaks hoopis riigi juhtimisel ära kasutama, sest nendel on kogemusi ja oskusi olla elutähtsates asjades head nõuandjad.
Elamisega nõukaajal on nad oma jätkusuutlikkust tõestanud. Nii et selg sirgu, meeled teravaks ja enesekindlust juurde! Just teie moodustate kõige suurema valijaterühma, just teie saate Eesti muutmisele oma küpsete ideedega kaasa aidata.
Kreeka veebiväljaandes mõni aeg tagasi ilmunud kirjutises iseloomustas selle autor George Delastiku peaminister Andrus Ansipi juhitud Eestit kui finantskoonduslaagrit, kus euroks sobivate numbrite nimel inimesi hävitatakse. Ta nimetas, et ainult sõja ajal võib näha SKP 15 protsendiga kuristikku kukkumist, nagu Eestis oli. Kuid selle asemel, et mässama hakata, painutasid eestlased oma pead alla, tõdes autor.
Mis siis meiega lahti on? Kui teleris näeme tänavaintervjuusid, kus küsitakse arvamust mõne äsjase hinnatõusu kohta, kuuleb vastuseks, et mis siis teha, saame hakkama, mis meil üle jääb.
Võitlesime ja laulsime end vabaks 50-aastasest nõukogude ikkest ja nüüd ei taha enda eest sugugi seista? Või ongi nii, et oskame vaid laulupidudel hõisata?