Rahvas saarelt hakkab ära haihtuma, ilmad on külmaks läinud. Mõni päev tagasi oli torm ja nii halb ilm, et pääsukesed pagesid inimeste juurde, ronisid meie hoovidesse katuste alla. Meie muidugi lubasime.
Piirissaare vallavanem Maria Korotkova teatab
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd on saare peale jäänud vähe inimesi, umbes sada. Novembris jääb veel vähem, vast vaid 80 inimest, nii me talvitume. Paljudel on oma korter linnas, paljud lähevad laste juurde.
Tegeleme peenardega, muudkui kaevame, kõigil on aiamaad juba enam-vähem korras. Mul veel ei ole, palju tegemist on. Käisin Soomes komandeeringus ja leidsin Jyväskylast sõprusvalla, mille rahvas hakkab siia käima.
Sibul haihtus kolme nädalaga, huvi oli väga suur, kuigi hind oli tõsine, 15 krooni kilo.
Seeni on nii palju, et oleme neist juba tüdinenud. Viletsatel seeneaastatel käime Laaksaares seenel. Võtame söögid-joogid kaasa, kell kuus sõidame välja ja kell neli Laaksaarest praamiga tagasi. Väga huvitav!
Jõhvikat üldse pole. Või no kuidas ütelda: kui sa terve päeva soos jooksed ja otsid, siis võib-olla kaks-kolm liitrit saad. See ei tasu ära.
Õunu oli vähe, ploomi ka väga vähe. Porgand veel mõnes kohas istub, aga kährikud varastavad selle ära. Vast viis tugevat peremeest on siin veel sellist, kes ise endale kartuli kasvatab. Teised kõik ostavad. Tõime umbes 50 kotti Mehikoormast, vedasime traktoriga küladesse laiali. Hind soodne, neli krooni kilo.
Koer Fanta ei ole pahandust teinud. Üks kord nägin teda, aga ta ei puutunud, mul oli kolm kommi kaasas.