Töötu ajakirjanik leidis uue tee

Aime Jõgi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajakirjanik Tiina Rebasel ja ta kaameral tööd juba on. Üks inimene soovib oma juubeliks kokku panna portreefilmi, sest tunneb, et on praegu parimas eas. Üks Tallinna firma tahab veebileheküljele videoklippi. Võrukeelsete saadete tegemine on samuti käsil.
Ajakirjanik Tiina Rebasel ja ta kaameral tööd juba on. Üks inimene soovib oma juubeliks kokku panna portreefilmi, sest tunneb, et on praegu parimas eas. Üks Tallinna firma tahab veebileheküljele videoklippi. Võrukeelsete saadete tegemine on samuti käsil. Foto: Margus Ansu

Vabakutseline teleajakirjanik Tiina Rebane ruttab rahvaülikooli avaliku esinemise kursusele. Järgmisena on tal montaažipäev. Siis viibib ta kodulehekülje tegemise koolitusel. Tal on kogu aeg tuli takus.


Tiina Rebasest oli meedias viimati juttu poolteist aastat tagasi, kui ta kaotas Eesti Rahvusringhäälingu Tartu stuudio juhataja koha. Siis pidi ta vastama teiste väljaannete ajakirjanike küsimustele, kuidas ta ennast selle koondamisotsuse valgusel tunneb. Tiina Rebane jäi kommentaarides napisõnaliseks ja palus oma isikut mitte üle tähtsustada.

Mitte keegi, ka mitte koondamisotsuse kätte saanud Tiina Rebane ise ei aimanud siis, millised katsumused teda elus veel ees ootavad. Et lisaks tööle kaotab ta oma hea tervise ning et tõenäoliselt tuleb tal varsti silmitsi seista olukorraga, mil ka ravikindlustus lõpeb.

«Vaat see kohutas mind tõeliselt,» tunnistab naine. «Terve elu oli minult kui tööinimeselt sotsiaalmaksu kogutud, aga just siis, kui mul ravikindlustust elus esimest korda päriselt vaja oli, pidin arvestama sellega, et seda ei pruugi mul enam olla.»

Siit edasi jooksevad Tiina Rebase elus kõrvuti kaks lugu. Üks räägib sellest, kuidas ta oma töökaotusest üle sai. Ning teine, mida haigus talle õpetas.

Esimene lugu

Tiina Rebase loodud firma toodab filmi-, video- ja telesaateid, pakkudes teenust täiesti tavalistele inimestele kas oma suguvõsaloo, juubeli, kokkutuleku, portree või mälestuste jäädvustamiseks. Või siis firmadele õppe- ja mainefilmide loomiseks. Lisaks teeb ta rahvusringhäälingule võrukeelseid saateid.

«Teletöö on see, mida ma oskan ja mis mulle väga meeldib,» ütleb Tiina Rebane. «Mulle meeldib inimeste lugusid kuulata. Ma tean, kui elamuslikud need olla võivad. See annab võimaluse tegeleda tõeliselt jäävate väärtustega.»

Tiina Rebane usub, et tegelikult pani oma firma asutamise mõtte talle pähe Eesti Rahvusringhäälingu juhatus, kui seal koondamispõhjustest rääkides väideti, nagu oleks tal oma firma. «Olin väga hämmeldunud,» meenutab ta. «Mul ei olnud õrna aimugi, mida ma tegema hakkan. Mul polnud mingit firmapoegagi...»

Haigus nimega rinnavähk võttis Tiina Rebasel maha igasuguse perspektiivi tulevikule mõelda. Kaks-kolm kuud ei olnud tal ühtegi muud plaani peale selle, mis lähemad tunnid tema ellu tõid.

Operatsioonist toibumise järel mõtles ta tööleminemise peale aga juba küll. Et kas poole või kolmveerand kohaga, et kuhugigi...

«Aga siis andsin endale aru, et ma olen olnud keskastme juht. Ja et kui hea alluv võiks minust saada ning kas see on ikka hea mõte,» räägib ta. «Rohkem ei olnud seal mõelda enam midagi. Ja kuna ma kodusistuja inimene ei ole, siis tuli luua oma firma.»

Kui Tiina Rebasel pool aastat kodusolemise aega täis sai, lõpetati haigusleht ja jõustus koondamisotsus. Endine teleajakirjanik seadis sammud töötukassa ukse taha.

«Ei, ma ei tundnud ennast halvasti. Mis on selles häbiväärset, kui sa töötuks jääd?» küsib Tiina Rebane ja selgitab: «Minul oli olnud ju ka mitu kuud aega mõelda, kes või mis ma olen. Leidsin, et ma olen kaugelt rohkem kui mu töökoht või kui mu juuksed või kui mu välimus.»

See oli aeg, mil Tiina Rebasel keemiaravi alles käis.

Töötukassast tahtis naine üht – ettevõtluskoolitust. Koolitus lõppes äriplaani tegemisega. Sama plaani esitas Rebane ettevõtlustoetuse saamiseks. Ja toetus tuli.

Teine lugu

Mis on need elu õppetunnid, mida haigus õpetas? Tiina Rebane ei mõtle kaua.
«Kui sulle öeldakse vähk, siis see ei tähenda, et sa kohe surema hakkad,» alustab ta. «Ära nuta taga minevikku ega mõtle, et hakkad elama ükskord tulevikus. Ütle iga päev välja kõik head sõnad, mis sa öelda tahad. Ja lõpuks – süüdistamine ei vii kuhugi. Alles siis, kui oma uue olukorraga lepid, saad edasi minna.»

Tiina Rebane masseerib jutuajamise käigus oma õlga ja käsivart. «Tead, mu vasak käsi paistetab ja ma ei tohi sellega tõsta. Ei kaamerat ega kaamerajalga. Aga mu parem käsi on terve ja mul on pea otsas – ma saan hakkama.»

Lõpuks sõnab Tiina Rebane, et on oma koondamisotsuse üle lausa tänulik. See andis talle võimaluse elus täiesti uus lehekülg pöörata ning nüüd on käes põnev aeg, mille igat päeva ta naudib.

Arvamus

Kaie Kase
Naaber ja sõber

Tiina on kõige hämmastavam inimene, keda ma tean. Et mis halvad asjad kõik temaga on juhtunud ja millise optimismiga ta seda talub. Vahel hakkab lausa häbi, et endal on kõik nii korras. Päriselt ju aidata ei saa. Saab vaid olemas olla ja aeg-ajalt küsida, kuidas läheb.

Tiina suudab hoolimata oma eluraskustest toetada teisi. See on veel hämmastavam. Ta süveneb alati teise inimesse. Ta on väga tähelepanelik, ta hoolib.

 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles