Rahutud jalad toovad õudsed ööd

Foto: Aime Jõgi

Mis see magamine siis nii erilist on. Silm kinni ja uinud. Aga kui ei uinu?

Igatahes Leili Kaubal seiklusi jätkub. Naine on töötanud eluaeg rahanduse valdkonnas. Praegugi, kui ta on kuuekümnendates naine, ema ja vanaema, käib ta tööl ning on oma erialal kõrgelt hinnatud spetsialist.

Kas nüüd selle stressirohke elukutse või mõne muu eripära tõttu, seda Leili Kaup ei tea, aga see, mis ta teab, on «Ma olen unetu!».

«Ma magaksin hea meelega, aga lülitit, millega ärkvelolek maha keerata, ei leia kuidagi üles,» kirjeldab ta oma häda ning räägib, kuidas öösel kõik teised terves majas magusalt nohisevad, aga tema muudkui ootab. Kell on üks, siis on kell kolm, siis pool viis – naine vahetab külge, käib üleval, heidab voodisse, vahetab teist külge, lamab, liigutab jalgu... Und ei tule.

Tõsi, alates tänavu kevadest, mil naine on läbinud viis nädalat kestnud unetute koolituse ehk teinud endaga tööd kog­ni­tiiv-käitumuslikus teraapiagrupis, on asi parem.

Ta saab magada unepillideta. Jah, tal tuleb võtta küll üht-teist rohtu, aga see on rohi rahutute jalgade vastu. Lisaks on tal varuks hulk nippe ja lõdvestusharjutusi ning teadmine – väga tähtis on õigesti mõelda.  

Läbi traadikerade

See, et Leili Kaup nii kaugele on jõudnud, on suuresti tema enda järjepideva töö tulemus. Kõigepealt pani ta oma perearsti uskuma, et tal on tõsi taga. Perearst saatis unetu naise kõrvakliinikusse unearsti juurde. Aga ega sealgi kohe libedalt läinud.

«Kõigepealt pandi mu käele aparaat, millega tuli üks öö kodus ära magada. Siis veetsin öö kliinikus, kus mind mässiti traadikerasse, koguni sond pandi ninasse ja kästi magada,» meenutab ta. «See traadikeraga öö oli õuduste öö.»

Traadikera tähendab, et patsiendi pähe ja näole kinnitatakse plaastritaolised elektroodid, mis aitavad une ajal mõõta aju aktiivsust, silmaliigutusi ja lihastoonust. Sond registreerib hingamishäireid.

«Öösel kella viieni pidasin vastu, siis helistasin õele ja palusin, et mind päästetaks vähemalt ninasondist. Hommikul sain tõrelda, miks ma uuringuid segan ja magama ei jää,» ütleb Leili Kaup praegu selle kõige üle naerdes.

Siis korraldati talle teine samasugune uuring ilma sondita ja unerohuga. Naisele tundus, et see testimisöö õnnestus. Ta magas. Andurid aga salvestasid selle, et patsient ärkas öösel 25–30 korda ning jalgu liigutas üle 120 korra.

Jalgades närib ja kõditab

Leili Kauba unetuse põhjuseks on tema rahutud jalad.

«See on ebameeldiv tunne jalgades, mitte valu, vaid selline närimine või kõdi,» kirjeldab Leili Kaup. «Niipea kui liigutama hakkad, tunne kaob. Kui aga ei liiguta, läheb näriv tunne tugevamaks. Ja segama hakkab see just siis, kui lähed voodisse. Siis tahad kogu aeg jalgu liigutada, varbaid sirutada, küljelt küljele pöörata.»

Järgmisena läks Leili Kaup psühhiaatriakliiniku unearsti juurde, kes kutsus ta uneteraapiarühma. «Mõtlesin, et kui ma olen juba nii mitmest traadikerast läbi käinud, siis mis see väike grupitöö enam ikka on,» muheleb Leili Kaup, kui oma tänavukevadise otsuse peale mõtleb.

Rühmas oli mehi ja naisi, seitse inimest. Kõik nad said kõigi uneprobleemidega kurssi. Leili Kauba sõnul andis see õlg-õla-kõrval-tunde, et sind mõistetakse ja usutakse, et su probleemi ei alahinnata.

«Saime oma juhendajailt teada igasugust uneinfot ning kaasa lugemist, juhiseid ja harjutusi,» kõneleb Leili Kaup. «Nüüd püüan igal õhtul enne uinumist kõik oma lihased pealaest kuni suurte varvasteni korralikult ära lõdvestada. Tean, kuidas enne uinumist hingata ja mida sel ajal mõelda. Usun, et kui neid harjutusi iga päev teha, siis see mõikab küll.»

Leili Kaup lisab lõpuks, et ta peab ennast füüsiliselt aktiivseks inimeseks. Ta on innustunud kepikõndija ja koeraga jalutaja.

«Aga mind ei väsita füüsiline koormus nii nagu normaalset inimest. Et oh – nüüd lähen koju ja siis pessu ning siis magusasti teki alla magama. Ma olen kui igiliikur, kes peab kogu aeg askeldama... Ma ei saa isegi seebikat rahulikult vaadata ja usun, et ma ei pääse oma rahututest jalgadest päriselt mitte kunagi,» tõdeb Leili Kaup.