Berk Vaher: kunstilahingud ajajõe kallastel

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Artur Kuusi illustratsioon

Emajõgi on Tartus see väiksem jõgi. Kitsas ja üha hõlpsamini ületatav. On veel ka ajajõgi – mõtteline veelahe konservatiivse ja avangardse Tartu vahel, millest mõnes kultuurivallas tugevamad, teises hapramad sillad üle käivad ning mõnes on tulvaveed ka alustatud rajatisi minema pühkinud.


Tartu kunstielu on neil kahel ajakaldal kulgenud – paralleelselt, mõnikord parvelahinguis põrkudes, harva üheks saades. Ühel pool kõrgub endiselt müütiline Pallas, teisel pool... jah, mis seal teisel pool toimub? Kuidas või kuivõrd see üldse kätte paistab sinna, kus luuakse Tartu ametlikku kuvandit Eestile ja välisilmale?

Sellest, et praeguse Tartu kunst võiks olla suurem ja silmapaistvam, said linna kultuurivardjad küll mõne aasta eest aru. Mida teha, et eri voolud ja koolkonnad ühele kirkale pildile kokku tuua? Oodata talve – küll jää ka ajajõe kaanetab ja võõrdunud leeride vahele silla rajab!

Kulus mitu talve ja sai üha selgemaks – tegijate kunstikired on nii kuumad, et jää ei kanna eri leere; niigi kunstikülm kodanikkond aga üksteisest eemale ulpivate kamakate peale naljalt kõõluma ei tule.
2008. aastal kuulutas nii linnavõim kui ka kohalik meedia Tartu kunstikuu ametlikult surnuks. Pärija – kindlameelselt avangardikaldale paiknenud ART IST KUKU NU UT – end kadunukese suhtes silmakirjalike viisakustega ei vaeva.

Sumbunud ja kapslis

Mitmete teiste festivalide seltsi sügise hakule kolinud ART ISTi kuraatorid Kaisa Eiche ja Rael Artel andsid välja kogumiku, mis «kaardistamise» loosungi all on siiski ilmselt manifesteeriv, Tartu kunstielu radikaalsele uuendamisele pürgiv. Paljud siinse kunstielu osalised ja vaatlejad ütlevad otsesõnu välja oma muresid, lootusi ja tulevikuvisioone. Traditsioonide Tartust nende visioonide täideviimiseks selgelt enam ei piisa.

Nii kohalikud kui külalised tajuvad Tartu kunstielu enamjaolt sumbununa ja kapseldununa, oma nabale keskendununa ja võimetuna pälvima rahvusvahelist tähelepanu või linnakodanikegi püsivamat huvi.

Kunstnike liidu veteranid ja trotslikumad uustulnukad saavad õigupoolest sama nuudiga või NU UTiga – kommenteerides Tartu galeriide ilmajäämist riigi toetusest, teatab Tallinna Kunstihoone kuraator Anders Härm: «Ma ei näe, et see Tartu «ilmajäämine» muutis midagi [---] Tartu Kunstimaja või ükskõik milline teine galerii ei ole iseennast teinud selles mõttes «vältimatuks», et neid oleks võimatu ignoreerida.»

Mitmed kirjutajad osutavad Tartu Kunstnike Liidu stagneerumusele ja meediasse kandunud tülidest rikutud mainele, samas kordub tõdemus, et nooremad ja mässulisemadki loojad ei ole saavutanud erilist rahvusvahelist tähelepanu või pole seda otsinudki...

Või kui on toonud Tartusse rahvusvahelise kaaluga kunstnikke (Kiwa kureeritud «Tekstist masinani» nüüdseks suletud Rael Arteli galeriis), on see jäänud siin väärilise tunnustuseta, seesugust ambitsiooni kandvad projektid piisava rahastuseta. Kunstiharidust pakkuvate asutuste tööd tajutakse 21. sajandi vajadustele mittevastavana, linna- ja riigivõimu kunstihuvi passiivse ja inertsena.

Väikesed võidud

Ehk on ART ISTi kogumiku hinnangud liigagi pessimistlikud, ehk on need ka veidi hilinenud, sest mõndagi neid kummutavat on ette näidata.

Kunstnike liidul ja kunstimaja näitusesaalil on uued riskijulged eestvedajad; Tartu kõrgemast kunstikoolist, eriti selle fotoosakonnast on ridamisi tulnud leidlikke kunstnikke, kes suudavad luua nii mällusööbiva galeriikeskkonna, mis on vaba «pildid valgel seinal reas» tüüpi stampidest (eeskätt meenub sealtsamast Rael Arteli galeriist Alan Proosa «Unustamise register»), kui ka tekitada melu avalikus ruumis (Kalev Vapperi koolilõpetamine ja kumminukud Kaarsillal).

Ka Nooruse galerii on kujunenud enamaks õpilastööde näituspaigast – erialadeüleseks kohtumisalaks, kus toimus ka kevadise Prima Vista kirjandusfestivali üks menusündmus, «Õnnekonverents».

Oma partisanirida ajab Peeter Allik Ferrodrumiga, sellel ja teisel jõel parvetav eksp-seiklejaskond nihestab Tartu linna- ja vaimuruumi. Ning kui Eesti võrgumeedia esiküljed kirendavad Kiwa ja Toomas Thetloffi skandaalist ühes Pariisi galeriis, ei saa ka kurta, et Tartu kunstnikel rahvusvahelist haaret ega kodust pressilööki poleks!

Ometi on need väikesed võidud, lahingud, mis ei pruugi määrata sõja käiku ega (veel) muuta linna kuvandit. Ehkki mitmed mainitud ja ka Mooste KülalisStuudio rahvas on teinud palju oma isiklike «väliskontaktide» siia meelitamiseks, ei ole Tartu galeriid veel paikadeks, kuhu rahvusvaheliselt mainekad kunstnikud, kuraatorid ja kriitikud tormi jookseksid; hea, kui kodumaised tipudki huvi tunnevad.

Küll tunnevad, kui kutsutakse: kunstimuuseumis avati Litokeskuse moodsa graafika väljapanek, septembri alguses oli ART ISTiga samal ajal Artishoki biennaal, mil peeti kunstimajas hulk üllatuste- ja väitlusterohkeid ühepäevanäitusi, kus ka teiste alade intellektuaalid kunstnikke küsitlesid.

Tartu avangardistliku «kalda» ehk kindlaimas kantsis, Y-galeriis on aga rahvusvaheline näitus «Nähtamatu käe poliitika», kus mitmed leidlikumad tööd puha eestlastelt enestelt – Flo Kasearu, Johnson & Johnson, OÜ Visible Solutions. Nimedki näitavad piirideülest ambitsiooni ja loomemajanduse hosiannale julgelt vastu astumist!

Grafitibrigaadide aeg

Jah, see loomemajandus... Sellega võiks paremini, ent ka  hullemini olla. Selle kriitiline arengufaas on Eestis õnneks masuajale sattunud. Õnneks?

Ka ettevõtlusringkonnad on nüüd märksa kriitilisemad mõne aasta taguse edumullikeste puhumise suhtes ning enam ei võeta nii tõsiselt pauer­­poin­­tidega välgutajaid, kelle jaoks on ükspuha, kas müüa kunsti, vorsti või poliitikut.

Kunstimüügi hindamisel ei ole (ainsaks) edunäitajaks enam pelk «massidele peale minek» – ideede uudsus ning kestev mõju linnaruumile ja kogukonnale on korduvad teemad Tartu Loomemajanduskeskuses, mis püüdleb kunstnike taktitundlikule ärikoolitamisele ning korraldab ka noore kunsti oksjoneid, mis kriisist vaesunud kaukamehi ehk veel kokku ei too, küll aga elavdavad meediat ja teadvustavad uusi nimesid.

Tõelistes kultuuripealinnades pole loomemajandus ju ainult äriline, vaid ka või isegi ennekõike sotsiaalne nähtus. Siin saavad linn ja erasektor palju ära teha.

Tallinnas käidi välja idee töötute grafitibrigaadidest, mis tänavakunsti hävitaksid, kuid Tartu peaks looma brigaadid grafitite paiskamiseks muidu nii hallidele ja luitunud tänavatele-väljakutele. Tartu kaubamajalgi on niisugust brigaadi hädasti vaja!

Kui inimestel on oma elukeskkonnas paremad võimalused kunstiliselt osaleda ning selle tulemused jäävad linnaruumi alles, suureneb huvi ka galeriikunsti, kunstihariduse ning taieste soetamise vastu. Sugenevad ehk aga ka uued arusaamad sellest, mida kunstiellu tungijad on pidanud iganenuks ja lämmatavaks.

Pallaslasedki otsisid ju rahutult uut kunstikeelt, pürgisid Euroopasse ja maailma... Ons nii suurt vahet nende ja praeguste kunstiuuendajate vahel? Tänase tungi lätted on ikkagi tunases ja sihiks seesama meri. Ajajõgi ühendab meid rohkem kui lahutab.

Tagasi üles