Kambja lähedal Kullaga külas elav Merike Siibak väntas reede pärastlõunal rattaga Elvast kodu poole, Pangodi oli juba selja taga. Äkki kuulis ta koera haledat ulumist.
Koer ootas kaevus päästmist mitu päeva
29. september 2010, 08:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rattur jäi seisma, aga koera polnud kusagil. Hääle järgi otsides ronis ta maanteekraavi. «Seal on maaparanduskaev, kust koerakene mulle vastu vaatas,» rääkis Merike Siibak.
Paari meetri sügavuses kaevus, kus õnneks vett ei olnud, ootas uludes ja niutsudes päästjat isane rotveiler (pildil), kellele kaevukaane puudumine oleks võinud saatuslikuks saada.
Merike Siibak tõttas abi järele lähedal asuvasse tallu, lootes samal ajal, et ehk on koer sealt pärit. Ei olnud. Aga talust tuli talle appi üks vanapapi, kes võttis redeli kaasa.
Koer jõi nagu lehm
Taat, kelle nime Merike Siibak ei tea, ronis kaevu ja upitas koera üles, rotveileri leidja sikutas teda kaelas olnud rihmast ning aitas välja. «Alguses kartsime teda, ikkagi suur ja võimas koer,» ütles Merike Siibak. «Aga ta ei olnud üldse kuri. Kui kaevust välja sai, siis oli koeral nii alandlik ja tänulik nägu ees.»
Kaevust välja pusitud koer oli väga nõrk, tee äärde ei lubanud päästja süda teda jätta. «Ta oli seal kaevus olnud juba mitu päeva, hirmsas janus ja näljas,» rääkis Merike Siibak. «Alguses jõi koer mitu ämbrit vett ära, nagu lehm kohe. Süüa tahtis ka kõvasti.»
Päästja hakkas sinna-tänna helistama ja natukese aja pärast saatis Kambja vallasekretär kohale auto, mis Merike Siibaku ja rotveileri koju viis. Seal pidas koer end ülal sõbralikult ja rahulikult.
Õnnelik lõpp
Siibak looma endale jätta ei saanud, sest tema ameerika buldog läks konkurendi pärast väga armukadedaks ning andis siia-sinna ennenägematutesse kohtadesse pissides märku, et teine koer on liigne.
«Mul pole rotveilerile ka korralikku kuuti, tegin vanast jänesepuurist ajutise varjualuse,» rääkis naine. «See on küll ime, aga ta mahub sinna ära.»
Eile pani Kambja vallavalitsus raadiosse kuulutuse leitud koera kohta ja õhtupoolikul jõudis rotveiler koju tagasi.
Selgus, et õnnelikult pääsenud koera kodu on kaevust ligi kolme kilomeetri kaugusel Illi külas.
Kaduma läks loom paar päeva enne leidmist. «Tuli välja, et koera nimi on Morgan ja ta pidi väga kuri olema,» lisas Merike Siibak.