Publik saab pärast opereti «Orpheus põrgus» avamängu järjest mitu groteskilaksu. Aga toibumiseks ei anna lavastus aega. Sestap on saalis pikka aega vaikus – kuni vaatajad mängureeglid omaks võtavad.
Tiss ja tagumik astuvad ebamoraalsuse vastu
28. september 2010, 08:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viiuldaja ja viiuliõppejõu Orpheuse abikaasa Eurydike (Alla Popova) katab oma armukese ukseesise lilledega. Neid sättides hööritab ta publiku poole tagumikku, mille paljastab õhkõrna seeliku lõhik.
Frakis ja sandaalides Orpheus (Andres Dvinjaninov) tuleb lavale viiuliõpilastega, kellel kõigil on hiiglaslik tagumik ja ülimalt suured rinnad.
Eurydike armuke on talumeheks moondunud põrguvalitseja Pluto (Mati Kõrts). Ta astub vaatajate ette palja ülakehaga ja lühikestes suvepükstes ning hoiab käes reha, et asuda sellega lilli kokku riisuma.
Kõigepealt aga askeldavad laval Avaliku Arvamuse (Maria Kallaste) ümber meediakooli õppurid. Esmalt tekib kahtlus, et nende kostüüm ei ole veel valminud, sest nad on justkui oma igapäevastes rõivastes.
Kuid just igapäevasus, elu praegu meie ümber ongi andnud opereti «Orpheus põrgus» lavaletoomiseks põhjenduse. Tänapäeva eluolu silmas pidades on valminud libreto uus tõlge, kusjuures tõlkijaks on Priit Aimla kõrval opereti lavastaja Marko Matvere.
Elu kõverpeeglis
«Orpheus põrgus» ei ole magus tilulilutamine, nagu on operettide puhul tavaline. Lavastus peegeldab meie elu moraalituse võidukäiku ja ebamoraalsuse vohamist. Sealjuures on abiks võetud kõverpeegel.
Sõna otseses mõttes kõverpeegleid võib näha ka Liina Keevalliku kujunduses. Neid on Olümpose tipul ülalpool pilvi, kus pesitseb jumalate pere eesotsas Jupiteriga (Atlan Karp). Ja nemadki on moraalselt langenud, näiteks pidevalt oma sukki kohendav Venus (Merle Jalakas) pakub mõnikord «armastuse teenust».
Moraalituse tipuks on lavastaja seadnud Avaliku Arvamuse, kes peab juba paari päeva pärast avaldama ajalehes loo Orpheusest.
Et aga viiulikunstniku kuvandisse ei sobi mõrane pereelu, siis sunnib Avalik Arvamus teda naise tagasitoomiseks minema Olümposele ja seejärel laskuma Pluto allilma. Muide, põrguvalitseja ja ajakirjanduse esindaja kostüümid on samades värvides ja suuresti samadest materjalidest.
Mehine kruvikeeramine
Kõik tegelaskujud on karikeeritud ja vint on sealjuures kõvasti üle keeratud. Eriliselt mehist kruvikeeramist paistab välja Avaliku Arvamuse tegelaskujust, kelle lahkumise põrgust on lavastaja lahendanud ikka väga ropult – Avalik Arvamus teeb ennast lahinal täis.
Kõike seda groteski ja muud sorti nalja on kogu lavastuses vahet pidamata nii palju, et väheneb tähelepanu orkestri jälgimiseks. Nii algab finaali kuulus kankaan (tantsijad mõistagi hiiglasliku rinnapartiiga) üsna ootamatult.
Kui eesriie avaneb lõpukummarduseks, saab suurima aplausi kõige kõrgemaid noote laulnud Alla Popova.
Omaette sündmus on minategelase kehastamine. Nimelt pidanuks Orpheuse osas astuma lavale rahvusooperi Estonia tenor Urmas Põldma. Kuid et ta juhtus väga valusasti viga tegema jalale, siis õppis vähem kui nädalaga tema osa selgeks Andres Dvinjaninov ja mängib-laulab seda mõnuga.
«Orpheus põrgus»
• Jacques Offenbachi operett «Orpheus põrgus» (1858) on antiikse loo paroodia, millega helilooja kujutas satiiriliselt Prantsusmaa ühiskondlikke ja poliitilisi olusid.
• Vanemuises lavastas 25. septembril esietendunud opereti «Orpheus põrgus» Marko Matvere.
• Muusikajuht ja dirigent Lauri Sirp, kunstnik Liina Keevallik, koreograaf Marika Aidla, valguskujundaja Tõnu Eimra.
Allikas: Vanemuine