Vastukaja: oleme unustamas nõrgemaid

Pilt on illustratiivne. Foto: SCANPIX

Tartu autovaba nädal ja tervisepäev oli üks ütlemata kena ja kasulik üritus. Aga tegi ka murelikuks.

Minul isiklikult on vedanud – elan sellises kohas, et tänu Turusillale jõuan jalgsi kesklinna tööle paarikümne minutiga. Kena treening kaks korda päevas, lisaks Emajõe kaldapealsed värske õhu ja ilusate vaadetega. Ei mingeid autosid ega ühissõidukeid.

Minu autojuhiluba on pärit eelmisest sajandist ja iga-aastaste perekondlike jalgrattamatkade traditsioon samuti. Nii et peaksin olema kursis nii autojuhtide, jalgratturite kui ka jalakäijate muredega.

Viimasel ajal on jalakäijate ja autojuhtide suhted märkimisväärselt paranenud, aga jalakäijate ja jalgratturite suhetega on kahjuks vastupidine lugu. Ennevanasti neil nagu polnudki kuigivõrd kokkupuute või
-põrke kohti: jalakäijad liikusid kõnniteel ja jalgratturid sõitsid sõidutee servas. Nüüd kohtume kõnni- ja kergliiklusteedel.

Olen väga nõus, et jalgrattaga sõitmine on kasulik nii ratturile kui keskkonnale. Aga kas me pole selles rattasõidu propageerimise vaimustuses hakanud unustama liikluseeskirja ja veel nõrgemaid – jalakäijaid? Rattureile liikluseeskiri nagu ei kehtiks, sest nad on nii positiivsed ja ökod ja see on popp.

Näiteid? Käisin kah tutvumas toreda vast avatud kergliiklusteega kanali ja Emajõe vahel. Ja sain sõimata, et mis ma koperdan jalgratturitel jalus. Pärast kontrollisin igaks juhuks märki tee alguses – see ei olnud ainult jalgrattatee. Kolleeg rääkis, kuidas temast möödudes signaali anti, kuigi ta käis kõnniteel(!) lapsega käest kinni ja ilmselt «segas» ratturit.

Kui jalgrattad tulevad ohutuse mõttes kõnniteedele, kuhu peavad siis «ohutuse mõttes» minema jalakäijad? Sõiduteele? Arvatavasti on ka autojuhid täheldanud, et viimasel ajal kihutavad ratturid liiga tihti ootamatult ülekäigurajale.

Ma tean, et nad peaksid enne veenduma teeületuse ohutuses. Aga seda tehakse üha harvemini.

Või võtame need noormehed, kes kolmekesi kaubamaja ülekäigurajal rohelise tule süttides joonelt vastutulevate jalakäijate summa kihutasid, nii et nood pidid teed andes kõrvale hüppama. Või rattasõidu propageerijad-eestvedajad, kes ajalehepiltidel ei kanna kiivreid ja on näha, et nende ratastel pole ka tulesid.

Palun väga vabandust ratturitelt, kes täidavad liikluseeskirja, arvestavad jalakäijatega ja annavad teistele igati head eeskuju. Tegelikult olen ma sõitnud rattaga nii Helsingi kui ka Stockholmi kesklinnas. See on seal võimalik tekitamata kriisiolukordi autojuhtidele ja jalakäijatele. Kahjuks meil nii veel ei ole.