Priit Pullerits: valed valikud

Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade Foto: Margus Ansu

Suurt kasvu kuulitõukaja Taavi Peetre oli nii suure südamega spordimees, et isegi kui tal oli omadusi, mis ei pruukinuks teistele suurt meeldida, ei paistnud need suurelt välja.

Seetõttu oli kahju, et kui palju ta ka ei üritanud, jäi kuus aastat tagasi Riias tõugatud 20.30 talle hooajast hooaega kättesaamatuks. Kuni tänavu, pärast talvist ettevalmistust kettaheitja Aleksander Tammerti juhendamisel näis, et barjäär saab murtud – kaks korda 20.33.

Üks 20 ja poole meetrine katse Viljandis, mis ohustas Heino Silla kolm kümnendit tagasi püstitatud Eesti rekordit 20.53, lõppes vägagi vaieldava üleastumisega.

Kahjuks peatas Peetre elu- ja sportlasetee 11. septembril traagiline paadiõnnetus Tamula järvel.

Ometi suutis Peetre oma viimaseks jäänud hooajal anda kasuliku õppetunni kogu Eesti kergejõustikule. Eesti kergejõustik teeks Peetre mälestuse hoidmiseks suurima teene, kui tema antud suurepärasest õppetunnist tõepoolest õpiks.

Põhjus Peetre paigalseisus peitus ilmselt vales treeningusüsteemis, senise juhendaja ideede ammendumises, samuti sportlase enda mõningases alamotiveerituses. Ja kindlasti valedes valikutes ja otsustamatuses.

Tükk aega võis kuulda soovitusi, et hakaku Peetre tõukama pöördega, küll siis tulemused ka paranevad. Seda, et pöördetehnika peaks talle sobima, näitas tunamullu kettaheites ületatud 60 meetri joon. Aga alles siis, kui kettamees Tammert mullu sügisel Peetre oma tiiva alla võttis, soostus ta põhialal uut tehnikat õppima. Ja uus tase juba ilmneski...

Just siin peitubki õppetund Eesti kergejõustikule: selleks, et saavutada maksimum, tuleb lahti saada samasugusest otsustamatusest ja teha lõpp ekslikele valikuile, nagu tegi seda Peetre.

Miks oli reietraumaga kimpus Ksenija Baltal vaja lennata juuni algul New Yorki Teemantliiga etapile, kus valu uuesti välja lõi? Miks läks Gerd Kanter pärast olümpiavõitu, kui vaim ei pruugi olla valmis uue tipu ründamiseks, jahtima 75-meetrist tulemust ja kurnas end nii, et 66 meetrit, mis varem oli tal võistlustel halvim katse, kujunes tänavu mitut puhku parimaks?

Miks on Eesti kümnevõistluskoondisele vaja iga hinna eest Superliiga võitu, kuigi see ei ole juba ammu enam jõuproov, mida konkurendid väga tõsiselt võtaks? Kas keegi on saanud aru, mida Talance'is katkestanud Andres Raja, kohati nagu jonnakas vanamees, spordis üldse saavutada tahab? Andrus Värniku viimaste aastate etteastete kohta ärme parem pärimegi.

Nende isiklike küsimuste taga laiub aga suurem küsimus: mis on Eesti kergejõustiku eesmärk? Mis tähendab, et tuleb küsida, mille järgi hinnata Eesti kergejõustiku edukust.

Iseenesest tundub ju lihtne küsimus: kui tiitlivõistluselt tuleb medal, on hästi, ja kui ei tule, on halvasti. Harry Lemberg, Tiidrek Nurme juhendaja, oli kord ühelt lugupeetud isikult kuulnud: «Meil pole midagi hakata peale kõrgete edetabelikohtade ja muude heade tulemustega. Neid spordimuuseumi ei panda. Sinna pannakse medalid.»

Tänavusest pole midagi panna. Järelikult on seis halb? Mis siis, et esitosina kohti tuli tiitlivõistlustelt rohkem kui paljudel varasematel aastatel. Aga fakt on seegi, et kergejõustiku tiitlivõistlusel jäi Eesti viimati medalita 1999. aastal.

Aga ainult tiitlivõistluste põhjal perspektiivitundega hinnangut siiski anda ei saa, väidab kergejõustikuliidu peatreener Aivo Normak. Äkki siis normitäitjate järgi? Ei, pareerib ta, sest normid alalõpmata muutuvad.

Võistkondliku EMi koha järgi? Ka selle järgi mitte, vastab Normak, sest tolle võistluse koht sõltub sellest, kui hästi õnnestub koondis kokku saada. Eesti meistrivõistluste tulemuste järgi? Vaadakem tõele näkku: sealne tase näitab ühe või teise klubi võimekust ning sportlase võimalusi jätkata treenimist töö või kõrgkooli kõrvalt, nendib Lemberg.

Raske on vastu vaielda Normakule, et objektiivse hinnangu andmiseks ei piisa üksnes tiitlivõistluste medalite lugemisest, Euroopa areenil saadud kohtade vaagimisest ja Eesti meistrivõistlustel näidatud tulemuste analüüsimisest.

Aga mingi edukuse mõõdupuu peab siiski ju olema, sest konkreetsete eesmärkideta mõõtmistele tuginevas spordis areneda ei saa. Muidu ongi tagajärjeks otsustamatus ja valed valikud.

Tasub jätta igaveseks meelde, mida õpetas otsus­­tamatuse ja valede valikute kohta varalahkunud Peetre.