Kevadpühal tahavad kõik rõõmsad olla

Aasta 1940. Filiae Patriae naiskorporante mairongkäigul. Foto: K. Hinto / Nädal Pildis

Kalendris seisab iga aasta viienda kuu alguses 1. mai – kevadpüha, volbripäev. Tarkades raamatutes on ammu ära seletatud, et päeva nimi on religioosse päritoluga, seotud katoliku kaitsepühaku Walpurga mälestuspäevaga. Eri aegadel on 1. mai kätte jõudmisega kehtinud oma uskumused ja tavad. Kellele on see tähendanud tarkade päeva, kellele nõiduse tõrjumise maagilisi toiminguid. Kindlasti tähistatis mailõkkega kevade algust.

Kalendris seisab iga aasta viienda kuu alguses 1. mai – kevadpüha, volbripäev. Tarkades raamatutes on ammu ära seletatud, et päeva nimi on religioosse päritoluga, seotud katoliku kaitsepühaku Walpurga mälestuspäevaga. Eri aegadel on 1. mai kätte jõudmisega kehtinud oma uskumused ja tavad. Kellele on see tähendanud tarkade päeva, kellele nõiduse tõrjumise maagilisi toiminguid. Kindlasti tähistatis mailõkkega kevade algust.

Meie esivanematel oli aastaringide jälgimisest ja mitmete põlvkondade tähelepanekutest kokku saanud oma kalender, mille järgi seati töötegemist ja lubati enesele pühi.

Kõigutamatu tõsiasi on olnud see, et ettevõetava alustamist ja edenemist mõjutab ilm. Head lehmade piimaandi ja kollast võid lubasid neil loota 1. mail ehk volbripäeval lendlevad valged ja kollased liblikad. Mõnel pool kehtis tava, et volbripäeval tuleb kartul maha panna. Mõnel pool loodeti sel päeval pääsukest näha.

Ilma järgi seati ka külviaega. Vanarahvas pidas kaunviljade külvamise sobivaks ajaks just volbripäeva. Sel päeval mulda pandud herned ja oad kasvavat suureks ja ilusaks. Sõltuvalt piirkonnast olid ka tavad ja kombed isesugused.

Esivanemad pole ainult päevadele tähendusi andnud. Nende elutark pilk on ulatunud ka üle aasta. Vist tänini kehtib tähelepanek, et kui kogu volbripäeva on soe ilm, siis tuleb külm suvi, kui volbripäeval on külm ilm, tuleb soe suvi.

Maitule süütamine pole meile olnud nii tähtis ja elevust pakkuv kui jaanilõkke tegemine.

Eestlaste hulgas hakati 1. maid kui kevadpüha peoõhtuga tähistama hilisemal ajal, kui hoogustus seltsitegevus. Germaani rahvad on maitule kombetalitusi korraldanud juba sajandeid tagasi.

Pea tuhandeaastase Tartu igat olnud kevadet ei ulatu me vaatama. Jätame ka baltisakslaste tseremooniarikkad mairongkäigud ja kõrged lõkked olnud aega.

Aga kuidas tartlased on kunagi oma kevadpühi vastu võtnud, sellest võime aimu saada tänu ajalehtedele-ajakirjadele.

Rahe ja lumi

Võtame näiteks kirjandusmuuseumi lugemissaali riiulilt 1896. aastal ilmunud Postimehe.

Ja oh üllatust! Selgi kaugel aastal pole kevad juhtunud olema selline, nagu ta meie tänapäeva kärsitu inimese nõudluses peaks olema. Ajaleht kirjutab, et ilus õiekuu algas otse talvekuu kombel. Aprilli viimasel päeval sadas rahet ja lund, õhtuks olid majade katused valged nagu talvel.

Sellepärast jõuti Vanemuise seltsi maipeole külmast kohmetunud käte ja punaste ninadega. Ka seltsi laulukoori teretuslaul kevadele-ilukuule ei tahtnud hästi kõlada, kurgud olid karedad. Seda väledamini aga liiguti pärast eeskava tantsupõrandal.

Oleme uudishimulikud ja uurime, kuidas võtsid tartlased kevadpühi vastu näiteks 1901. aastal.

Ka sel aastal on avalikkusele kevadpeo korraldanud Vanemuise selts. Kuid Tartu ellu tuli ka midagi uut. Bürgermusse (linnakodanike klubi) saalis leidis aset sellist laadi õhtu, millist suurem osa eestlastest pole varem kogenud. Aleksander Sprenk-Läte, kes oli asutanud Tartus esimese eesti sümfooniaorkestri (1900), andis kevadpühade puhul kontserdi, kus kõlas esmaettekandes ka tema enese suurem helitöö – avamäng «Kalevala». Läte oli selle noodipaberile pannud Dresdeni konservatooriumis õppimise ajal. Huvilist publikut jätkus, kirjutab Postimees.

Jätame mõne aasta vahele. Heidame pilgu 1905. aasta Tartu kevadesse:

Hr Zmigrodski teatris ehk Tartu Uues Teatris Karlova uulitsas oli kevadpühade eelõhtul sisuka kavaga muusika- ja kirjandussündmus Rudolf Tobiase ja Karl August Hermanni osavõtul. Kavas oli Noorte Meeste Seltsi meeskoori esinemine, eestiainelised klaveripalad, viiulisoolo, ilulugemine ja näitemäng. Tollel Uue Teatri (tegutses aastail 1892–1909) kevadpeol on laval seisnud ka Jaan Tõnisson. Ta esitas katkendeid soome rahvuseeposest «Kalevala».

Maipeod seltsides

Aasta 1922. Rahvaloenduse andmetel oli selleks ajaks tartlasi oma linnas üle 50 000.

Läheb ju korda, kuidas tähistasid tartlased kevadpühi iseseisvaks saanud Eesti Wabariigis. Kõige vahetumalt peegeldavad linnaelu jällegi ajalehed-ajakirjad.

Suurelt ja jõuliselt pakuvad ärid mitmesuguseid kaupu, töökojad oskustöö teenuseid. Oma koosviibimistest annavad aegsasti teada linnarahva seltsid. Ja neid pole vähe.

On raamatupidajate ja kontoriametnike selts, käsitööliste selts, perenaiste selts, lasteaiaselts, majaomanike selts, meestelaulu selts, spordiseltsid, ametnike organisatsioonide liit, Tartu kui ülikoolilinna akadeemilistest ühendustest rääkimata.

Ilmneb, et 1920ndatest peale on linna avalik elu elavam. Senised ühesõnalised maiõhtu kuulutamise pealkirjad on muutunud. Toimub kas kinnine või avalik kontsertball, maisimman, seltsi aia avamine või kevadpüha õhtu vigastatud sõdurite heaks. Ja siin-seal käib tantsuks muusikat tegemas ka Tartus paiknenud 2. diviisi puhkpilliorkestri suurem või väiksem koosseis.

Maiõhtu seltsimajas on rõõmus ja eriline neil seltsidel, kel on oma aed ilutulestikuga ehtida ja kellel kevadilmad lubavad nüüd mitmekesisemaid õhtuid korraldada. Kevadhooaeg on alanud. Tartu ülelinnalist elu vääristavad nüüd Vanemuise vabaõhukontserdid ja aiapeod.

Võime järeldada, et eestlased on mai saabumist hakanudki tähistama seltsitegevuse hoogustudes. Nii linnas kui maal.

Paraad ja tõrvikurongkäigud

Kui enamik linnarahva seltse püsib oma kinniste või lahtiste pidudega tubastes ruumides, siis üliõpilased tulevad kevadpühadel oma ülikoolile, linnale ja iseseisvale Eesti Wabariigile rõõmu ja elagu-soove väljendama tõrvikurongkäiguga. Ja igal aastal tehakse seda uuesti ja veidi teisiti.

1921. aasta 30. aprillil alustati liikumist «ühiselumaja» eest Liivi tänavast (praegune arhiivihoone) ja suunduti sõjaväeorkestri saatel ülikooli ette, kus lauldi austusavalduseks ülikoolile ja professoritele üliõpilashümni «Gaudeamus» esimene salm. Raekoja juures lauldi elagu-salmi vabariigile. Suure hulga pealtvaatajate pilkude saatel liiguti üles Toomemäele, kus tehti tuld ja viibiti lõbusalt koos üle kesköö.

Järgmiselgi päeval, 1. mail on olnud raeplats rahva tähelepanu keskmes. Toimus sõjaväeparaad. Selles osalesid jala-, ratsa- ja suurtükiväeosad, tuletõrjujad ja mõned seltsid. Paraadi võttis 1921. aasta 1. mail vastu kindralmajor Ernst Põdder. Kindral tervitas väeosasid kevade ja nooruse püha puhul ning hüüdis elagu! Eesti Wabriigile ja selle valitsusele.

Pärast sõjaväeparaadi liikus Raekoja platsile ka tööliste organisatsioonide rongkäik. Punaseid lippe kandev umbes 200 inimesega rongkäik koosnenud peamiselt naistest ja lastest. Raekoja ees püüti laulda «Internatsionaali».

Liikugem ajas edasi. Loomulikult oli ka 1936. aasta 30. aprillil üliõpilaste tõrvikutega rongkäik. Seekord ei suundutud pärast rongkäiku edasi Toomemäele, vaid Gildi tänavat pidi Söögiturule (praegune haridusministeeriumiesine plats), kus kustutati tõrvikud ja lõpetati tseremoonia hümni laulmisega.

Siit siirdusid üliõpilased igaüks oma organisatsiooni korterisse. Neis järgnesid omavahelised mai vastuvõtu õhtud ja vastastikused külaskäigud.

1. mai õhtul aga võttis kogu Vanemuise maja oma haardesse üliõpilaste suur kevadpidu.

Ka 1940. aasta üliõpilaste mairongkäik on olnud linnarahvale muljet avaldav.

Kuid mitte üksnes pidudega pole tartlased väljendanud rõõmu ja uue algust kevade saabumisel.

1936. aasta 1. mail istutasid Tartu seltskondlike organisatsioonide esindajad Maarjamõisa kliinikute juurde uue puiestiku. Sama aasta 1. mai hommikul istutati majaomanike ja linnavalitsuse poolt Ülejõele Lembitu puiestikku sada puud. Istikud toodi metsast. Üleskutse rajada sinna rahvapark tegi tollane Tartu linnapea, kodukaunistamise Tartu komitee esimees ja dendroloogi hingega kindralmajor Aleksander Tõnisson.