Tekstiküllane lugu hirme täis neoonmaailmast

Pooleteisetunnise ilma vaheajata lavastuse alguskolmandikus on vaatajate ees Cucu (Kärt Tammjärv) ja Gooma (Reimo Sagor). Foto: Tõnis Järs

Kas teil on kunagi olnud tunne, et keegi istub teie tooli peal? Et ise olete voodis ja tool on teises toanurgas laua all ja te teate, et kedagi teist peale teie toas ei ole, aga te ikkagi tunnete, et keegi istub seal, teie toolil?

Umbes nii pihib Vanemuise uuslavastuse «go neo und romantix» tegelane Cucu (Kärt Tammjärv) üsna etenduse alguses. Siis, kui laval on valged tekid, heledas pidžaamas Cucu ja ainsad neoonvärvid on neiu patsikumm ja need, millest ta räägib. Neoonroosa valgus selles pehmes ja heledas ruumis tähistab öö tulekut, millega koos saabub muster uni-ärkamine-hirm.

Neoon ongi pigem see, millest tegelased räägivad, mitte midagi käegakatsutavat. Siiski ei ole aru saada, kas neoon sümboliseerib midagi, mille poole püüelda, või hoopis midagi, mida karta. Mõista antakse mõlemat, ent ühtset vastust sellele ei leia.

Tekstimuusikal

Vanemuise koduleht nimetab lavastust õigusega elektrooniliseks tekstimuusikaliks, sest kõik keerlebki teksti ümber.

Alguses loob see atmosfääri, siis muutub üha täidlasemaks, kuni lõpuks ei jäta sõnad enam millelegi muule ruumi ja matavad kõik enda alla. Seejärel saabub aga omamoodi vabanemine, milles terendab mõistmine, et tekst ei olegi oluline. See otsekui lahustub iseeneses ja jääb siis tegevuse fooniks.

Ma ei suutnud otsustada, kas kadrinoormetsa tekst on kohutavalt tüütu või siis geniaalne. Ilmselt oleneb tulemus sellest, mida autor soovis teha.

Kui mingit mõtet tahetakse edasi anda, toimib see ainult poolenisti, etenduse alguses. Järgmised tekstivalingud on nii tihedad, et mõte keeldub neid jälgimast. Lisaks on tekst selgelt kirjalik, nii et kõlab näitlejate suus puiselt ja ebaloomulikult. Lugeda võib olla seda huvitav, aga päriselus ei räägi keegi nii.

Pealegi on maailm, mille tekst maalib, täis hirme, segadust ja tumedaid toone. See on tume ja raske pilt, mida nähes ei tahagi sellises maailmas elada. Ehk ei saanud Cucu ja hiljem ka Gooma (Reimo Sagor) just seepärast magada. Sest nii palju on seda, mida karta. Karta midagi, mida ei ole olemas. Just seepärast kartagi, et ei ole.

Jälgida näitlejaid

Kui eesmärk oligi tekitada küllastumus, hirm, isegi viha, millest võib edasi juba selguseni jõuda, tuleb autorit aga kiita. Kui olin teksti rohkuse tõttu tekkinud trotsiga rahu teinud ja edasised kordusi täis monoloogid ja dialoogid kõrvale jätnud, avastasin, kui põnev on laval olevaid näitlejaid jälgida. Kui ilmekad on nende silmad, huuled ja kehad!

Nii oli ääretult huvitav vaadata põrandal lamava Sten Karpovi tegelase Romaani diafragma piirkonda, mis iga sõna ja lausega erinevat moodi tõusis ja vajus. Oma põnevad väikesed eripärad olid kõigil näitlejatel ja tegelaskujudel.

Millegipärast on haavatavat inimest põnevam jälgida kui kedagi, kes on oma olukorraga täiesti rahul. Poksiringilaadne nelinurkne lava, mida igast küljest piirab publik, on selle haavatavuse tekitajaks suurepärane võimalus. Julgustavat tagaseina ei ole, nii et laval olijatel ei jäägi üle midagi muud kui «kohal» olla.

Sadamateatris

• Sadamateatris esietendus 25. aprillil kadrinoormetsa elektrooniline tekstimuusikal «go neo und romantix».
• Kadrinoormets on etenduskunstniku ja teatritekstide kirjutaja Kadri Noormetsa autorinimi.
• Lavastus kuulub Vanemuise eksperimentaalsarja «Üks asi».
• Lavastaja ja lavakujundaja Andres Noormets, muusika autor ja esitaja Cubus Larvik (Karl Saks ja Hendrik Kaljujärv), valguskunstnik Margus Vaigur, kostüümikunstnik Maarja Noormets.
• Mängivad Kärt Tammjärv, Reimo Sagor, Markus Dvinjaninov, Kais Adlas, Raivo Adlas, Piret Laurimaa ja Sten Karpov.