Aadu Must: nimeloome keeruline kunst

Aadu Must

FOTO: Riigikogu kantselei

Isiku- ja kohanimed on üks osa meie kultuurist. Sageli räägivad need midagi enda kandjast, kuid hoopis rohkem kui meid ümbritsevast maailmast räägivad nad nime andjast (või nime muutjast) – tema väärtushinnangutest, kultuurilisest taustast, ambitsioonidest.

Vallutajad eelistasid ikka ja jälle kohanimesid oma keele järgi suupäraseks teha. Ka kohalikud «õhukese kultuurikihiga» tegelased tunneb ära – nemadki ei mäleta traditsioone. Üks joon paistab nimede ja nende muutmise juures veel silma: eestlastele meeldis nimedest ja nende muutmisest rääkida ning kõrtsides olid uued nimed ja eriti nende üle aasimine väga populaarne teema. Nimede panemisest ja muutmisest on sadu toredaid rahvajutte ja neid tuleb juurde.

Eesti rahvatraditsioonis on levinud ütlus «Ega nimi meest riku».  Tundub, et üsna tihti öeldi seda pigem lohutuseks. 75–80 aastat tagasi käisid Eestis nimede teemal mitte ainult ägedad vaidlused, vaid ka suured teod. Viiendik eesti rahvast sai uue perekonnanime.

Nimede eestistamise kampaania ei olnud ju ainult saksa- ja venepärastest nimedest loobumine. Vastavalt seadusele võis, ilma selle eest riigilõivu maksmata, välja vahetada ka kõik rumalakõlalised nimed.

Madrus ei olnud rumal nimi

Millised need rumalad nimed olid? Madrus ei olnud. Küll aga olid tohutult populaarsust kaotanud sada aastat varem veel väga ilmekateks ja uhketeks peetud loomanimed. Tõepoolest – tubli talupoeg võis küll perekonnanime Täkk kanda, aga tütarlaste kooli juhatajast härrasmehe puhul kõlas see sobimatuna. Küsitakse näiteks isalt, kuhu kooli sa oma tütre panid, ja kuidas sa siis vastad, et «viisin Täku juurde».

Mõni põlgas esivanemate uhke koduloomanime Lehm ära – olevat saksapärane ja tähendavat Savi. Või kuidas sobib «kantselei juhataja hr Pressraud»? Vanaisast rätsepale – palun. Aga kantseleijuhatajale? Ohtlik – äkki veel vihjatakse alluvate ülemäärasele ekspluateerimisele.

Kadusid huvitavad auk-lõpulised perekonnanimed. Omal ajal võis ju talunimest tuletatud Karuauk midagi romantilist tähendada, aga linnainimene arvas nimes ära tundvat metsaoti päraku. Ära muudeti ka romantiline Sarvik. Rumalakõlaliseks sai veel Läänemaal pandud perekonnanimi Lenin. Muudetigi ära.

Meenub veel rahvajutt sellest, kuidas mingis Eesti paigas olevat esimesed priinime tahtjad saanud Kuninga, Hertsogi ja Krahvi nime, viimastele jäänud vaid Sant ja Suli. Juhtus, nagu meil Kvissentali kandis – head nimed said otsa. Nood Sandid ja Sulid pidanud sada aastat ootama, enne kui said nimede eestistamise ajal asja muuta.

Kõik need nimede muutmised näitavad muutjate maailmas toimunud muutusi – vana arhailine talupojamaailm oli neile juba iganenud ja barbaarne. Aga mõni asi ka lihtsalt poliitiliselt sobimatu.

Kohanimedega on ka läbi aegade olnud palju pahandusi. 19. sajandil sai üks talu nimeks Persekivi. Seal asunud haruldaselt libeda küljega suur kivirahn, kust lapsed pepuli alla sõitnud (nagu uuemaaegses lõbustuspargis). Loomulikult nii labane nimi 20. sajandil ei sobinud, mugandati Pärsikiviks.

Pärnumaa rahvatraditsioon pajatab, kuidas Eesti Vabariigi põllumajandusministri Theodor Pooli esiisa tahtnud apostlikku õigeusku minna, aga kui papp tema talu nime Piistaoja kuulnud, kihutanud mehe tänitamise saatel minema. Vene keeles kõlas see nimi väga provokatiivselt.

1915. aastal käis Eestis päris nimesõda, mille käigus Tallinnast taheti teha Kolõvan, Paidest Belokamensk ja Rakvere puhul mõeldi variandina koguni nime Rakovor. Teadagi – ilmasõja ajal taheti välja rookida saksapäraseid Revelit, Weissensteini ja Wesenbergi.

Suur saksapäraste nimede väljajuurimise kava oli Eesti riigi juhtidel ka 1939. aastal. Ega see lihtne olnud, sest tohutul osal Eesti toponüümidest oli saksakeelne alus. Küllap on igal meist vähemalt mõni näide omast käest võtta. Ilus ja eestikeelne Palamuse osutus muganduseks püha Bartholomeusi nimest, Norra mõis selle omanikest Knorringitest, Sindi tulenes Pärnu linnafoogti Claus Zindti nimest. Prangli Wrangellidest. Ja veel mõni tuhat samasugust näidet.

Mis ja kuidas nendega talitada, ei olnud päris selge isegi siseministeeriumile, kes asjaga tegeles. Nõukogudeaegsest võõraste kohanimede invasioonist (eelkõige kolhooside-sovhooside nimed) ei hakka siinkohal rääkimagi.

Kuidas tänav nime sai?

Aastat 14 tagasi, kui Kvissentali linnaossa rajati uusi tänavaid, oldi Tartu linnas juba paljudes üldistes printsiipides kokku lepitud. Üks neist oli see, et lähiajaloo poliitiliste tegelaste nimedest tuleb hoiduda (õigupoolest polnud seda vaja kellelegi tõestada – neist oligi, teadagi miks, mürgitus).

Teine reegel oli see, et «ei looda nime, vaid nimistut». Jälle elust endast võetud tarkus – teadagi, miks üht linnaosa Supilinnaks kutsutakse. Hea näide on ka Pallase tänava ümbrus Uus-Ihastes, mida assisteerivadki tänavanimedena pallaslaste nimed ning üldse kunstnike ja kunsti temaatika.  

Kui Tartu linnavolikogu 2001. aastal Kvissentali linnaosa tänavate nimesid arutas, pakuti välja Kapteni, Pootsmani ja Tüürimehe.

Tegin tookord ettepaneku, et linnavolikogu ei peaks ehk lähtuma okupandi loogikast, mille järgi enne meie tulekut kohtadel nimesid ei olnudki. Tasuks ehk vaadata vanadele, kas või 17. sajandi plaanidele. Seal pole kirjas ainult talude nimed. Kohati olid nimed põllulappidel, isegi suurtel kividel. Arvasin, et sinna kanti võiksid jääda omaaegsete Mütta, Ignatsi ja Riistapuu talude maad. Ehk võiks midagi nendest säilitada tänavanimedena?

Tollane koalitsioon andis sellele ettepanekule väärika vastulöögi. Üks kolleegidest pidas värvika kõne Eesti veemootorispordist ja Nikolai Põvvatist, kes just Kvissentali kandis suuri rekordeid püstitanud ning meid selles valdkonnas Nõukogude Liidus tippu viinud. Just sellepärast tulevat meresõidu termineid kasutada.

Veel leiti, et Mütta tänav kindlasti ei sobi, sest selles on ü-täht, mida mõnes keeles ei olevat võimalik hästi välja hääldada (aga Tüürimehes vist ikka saab?). Riistapuuga oli veel rohkem pahandust: üks ka praeguses volikogus töötav kolleeg põhjendas kuluaaris vastu hääletamist sellega, et nimi viitavat liputajatele (tegelikult tähendas sõna ikka kõige paremat puud, millest riistu valmistatakse).

Nii ehk teisiti saadi 2001. aastal nimistu paika ja kui nii otsustatud, on igati mõistlik seda jätkata. Nii tundus Tartu linnavolinikele Madruse nimi sellesse naabrusse igati sobilik. Miks ja kellele see uhke ja põlise elukutse nimi alandava, barbaarse või liiga arhailisena tundub, on muidugi eraldi lugu. Aga olen täiesti kindel, et meie rahvaesindajad on korraliku põhjenduse korral nõus oma otsust muutma. Kui on vaja vahetada, tuleb seda teha võimalikult ruttu ja ühekorraga.

Et selle tänava rahvas Jungat kohe kindlasti omaks ei võta, on selge. Admirali vist ei saa ka anda, sest siis laseksid Kapteni, Pootsmani ja Tüürimehe tänava inimesed mõnel väärikal ametimehel omapoolse protestikirja kirjutada.

Mina omalt poolt ei oska muuga aidata, kui pakun arutamiseks Piraadi, Korsaari või Mereröövli varianti. Mõni nendest nimedest peaks olema piisavalt võimas, et tolle tänava inimesed ennast ka kaptenite, pootsmanite ja tüürimeeste silmis aukardetute ja tähtsatena saaksid tunda.

Tagasi üles