Pereisa küsib lastele abi tänavalt

Abipaluja, kes silt rinnal möödujatelt tähelepanu nõuab, on tuttav mees nii Viljandis kui Tartus. Foto: Margus Ansu

Eile hommikul seisis Tartu Kaarsilla otsa juures mees, rinnal silt «Palun aidake mul ei ole 2-väiksele lapsele midagi süüa anda!». «Mis siin ikka karta,» sõnas abiküsija. «Olen hädas – hinnad kogu aeg tõusevad.»

Mees ei teinud saladust sellest, mis on tema nimi ja milline tema saatus.

Rivo Kurjamaa on 27-aastane töötu, kes püüab elatuda juhutöödest. Tema naine on kahe väikese lapsega kodus. Nende poeg on kaheaastane, tütar aastane ning nad elavad emapalgast ja lasterahast.

«Pooleteiseliitrine piimapakk maksis veel paar päeva tagasi 10.90. Nüüd vaatan – 4.50 on juurde pandud,» ütles Rivo Kurjamaa kurvalt. «Lastele on aga just piima vaja.»

Inimesed kõnetavat teda küll, kui ta niimoodi, silt käes, seal Kaarsilla juures seisab. «Ikka on küsitud, et mis ja kuidas,» lausus ta. «Mina olen öelnud, et võiksin teha ükskõik mis tööd – kas maad kaevata või puid riita laduda.»

Tartusse tulid Kurjamaad elama alles mõni nädal tagasi Viljandist.

Viljandist Tartusse

«Tulin just tööd vaatama, sest Viljandis on vaikus, koondatakse igal pool,» ütles ta selgituseks. «Täna seisan veel natuke aega ja siis kavatsen ringi liikuda. Kahju, et toitlustusasutusi muudkui suletakse, mul on muidu köögitöölise kogemus ka...»

Kurjamaa ei ole end Tartu linna elanikuks veel registreerinud ega linnalt abi küsinud. Soovituse peale, et just sellest tuleks alustada, ei vastanud Kurjamaa midagi.

Ütles, et õnneks on kodus kott kartulit. Aga midagi maitsvat pole ta poest enam ammu osta saanud.

Viljandi sotsiaalameti juhatajal Helmen Kütil on Rivo Kurjamaa nime kuuldes pilt kohe selge. Seesama mees on ka Viljandi turu väravas või toidupoodide läheduses just samamoodi abi küsinud.

Kurjamaa on olnud töötu pikemat aega. Enne seda on ta töötanud Viljandi padjavabrikus ehk Mivar-Vivas, siis teinud ehitustöid ja püüdnud toita peret eraettevõtjana.

Suletud ring

Viljandi sotsiaaltöötajad on püüdnud Kurjamaa peret igati toetada, aga kuidagi on see abi ikka liiva jooksnud.

Töötukassas lõpetanud mees pärast paari korda käimise ja jäänud ilma haigekassa kindlustusest. Perele leiti tugiisik, kes aitas kirja panna kõik võlad ning õpetas, kuidas neid tasapisi vähendada. Ikka on aga kaelas uued võlad, mis rattast välja pääseda ei luba. Rivo Kurjamaad on püütud tasuta koolitustele saata, kuid abivajaja ei ilmuta selle vastu huvi.

Ka see, et perekond on Viljandist ära kolinud, ei ole Kütile uudis. Ta teab, et Rivo Kurjamaa elas kuni viimase ajani oma isa majas, mille nad hiljuti maha müüsid.

«Rivo osa sellest majast oli väga väike ja küllap see raha ongi juba läinud võlgade katteks,» ütles Kütt. Pere keeruline olukord on tema sõnul osaliselt kindlasti ebaotstarbeka majandamise süü.

Tartu linna lastekaitse peaspetsialist Sirli Peterson ütles, et kuuldused ühest abiotsivast isast on küll temani jõudnud, aga Rivo Kurjamaa nimi on talle veel võõras.

«Ühtegi inimest ei saa me abistada enne, kui me tegelikku olukorda ei tea,» ütles Peterson ning lubas: «Kui oleme selle ära hinnanud, küll me siis koostöös Viljandi linnaga otsustame, kuidas neid ja nende lapsi aidata.»

Arvamus

Helmen Kütt
Viljandi sotsiaalameti juhataja

Ma nüüd olengi igale poole sõna maha jätnud, ka Rivo Kurjamaa isaga rääkinud, et kui Rivo veel Viljandisse oma asjade järele tuleb, siis võtku meiega ühendust. Seni, kuni ta on Viljandi linna elanike registris, saaksime ikka midagi teha.

Mul on nende laste pärast mure, ja selle aja pärast, mis saabub siis, kui emapalga aeg otsa saab. See juhtub nüüd talvel.

Ma olen kohe nõus ka Tartu lastekaitsjatega kohtuma, et seda teemat vajaduse korral arutada.