Alati, kui keegi mainib vitspunumist, tuleb mulle esimesena silme ette veidi lopergune korv kodus aknalaual. Järgmisena meenub Karl Siidirätsep, kelle juhendamisel see suursaavutus paar aastat tagasi tehtud sai.
Vitsameister õpetab iidse näputöö saladusi
23. september 2010, 07:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Novembris 85. eluaasta täitumist tähistav Siidirätsep on Tartu üks väheseid, kui mitte ainus aktiivselt tegutsev vitspunumise õpetaja.
Umbes 20-aastase õpetamiskogemusega Siidirätsep ise hakkas aktiivsemalt punuma aga alles 1980. aastate alguses, ehitajatöölt pensionile jäädes. Esimese aasta pusis ise, siis läks mesindus- ja aiandusseltsi kursustele.
Esialgu pani ta ennast igaks juhuks kirja algajate kursustele, sealt taheti ta aga õige varsti edasijõudnute hulka saata, sest juhendaja arvates polnud vanahärral seal midagi uut õppida. «Aga mul siis aega oli, ma tegin need kõik läbi!» räägib Siidirätsep hoogsalt.
Ise hakkas ta seltsis õpetama paar aastat hiljem, kui teistele õpetajatele asendajat oli vaja.
Oma esimest korvikest, mis praeguseks juba üsna luitunud välja näeb, hoiab Siidirätsep nagu varandust ning näitab iga kursuse eel ka uutele õpilastele. Veidi vormist väljas ja mitte just ideaalse väljanägemisega väike punutis annab algajatele lootust.
Üle 700 nime
Täiskasvanud on saanud Siidirätsepa käe all viimased üheksa aastat õppida rahvaülikoolis. Sinna on tulnud kokku ka nii suuri gruppe, et õpetajal läheb juhendamine keeruliseks, kuid viimasel ajal on rahvast vähem – rasked ajad ja kursus kurnaks ilmselt liigselt rahakotti.
Kõige pikemalt, juba 12 aastat on Siidirätsep õpetanud waldorfkoolis, kus igal sügisel on 9. klassi lastel õppekavas vitspunumine.
Lauasahtlis on Karl Siidirätsepal suur valge ümbrik, mille sees paks pakk pabereid. Igal lehel on nimekiri ja kontaktandmed, seal on kirjas üle 700 nime, kõik õpilased, kes kunagi tema käe all vitsadega ümberkäimist on õppinud.
Siidirätsep ei ole kunagi pununud selleks, et tulemust kusagile turule müüma minna, ikka vaid kingituseks sõpradele-tuttavatele ning tellimustööna. Midagi väiksemat on tal alati käsil, vahel ka mõni suurem mööblitükk.
Praegu on Siidirätsepal veidi vaiksem, n-ö taastumisaeg, sest viimane suur töö tervist ei hellitanud. Töö ise on aga uhke – kaks kõrget vitstest punutud amforat Vanemuise teatrile paar nädalat tagasi esietendunud «Quevedo» tarvis.
Pikka aega sai meister valmis punumismaterjali ühelt korvipaju kasvatajalt, kuid kui see tegevuse lõpetas, hakkas Siidirätsep ise vitsu korjama.
Igasugune pajuvits punumiseks ei kõlba, õige ja kõige parem ongi korvipaju nimega taim, mis on pikk ja sirge ning millel on väga vähe oksakohti. Parim aeg vitste korjamiseks on kevadel, kui pajul on koor lahti, kuid sobivad ka muul ajal korjatud vitsad.
Õigete ilmastikutingimustega võib ka sügisesel vitsal koor kergelt maha tulla, muidu tuleb see lahti keeta. Siidirätsep on teinud spetsiaalselt vitste keetmiseks endale piklikud plekist anumad, mida oli hea gaasipliidi peale panna – paned kahest august tule alla ja muliseb.
Nüüd, kus majas on aga elektripliit, on olukord keerulisem, sest pliidi servad on plaatidest veidi kõrgemad ja pott ei ulatu raudadeni. Sellest murest ülesaamiseks painutas Siidirätsep ühe anuma veidi ära, et see pliidi servade vahele mahuks.
Eri aegadel korjatud vitsu kokku punudes peab aga ettevaatlik olema – kevadine vits jääb kenasti helevalgeks, sügisene aga tõmbub varsti soojaks pruuniks. Seda teadmist ära kasutades saab oma korvile kirju mustri sisse punuda.
Karl Siidirätsepa riiulil on aga ka korve, mille triibud pole päris pruunid, vaid hoopis punaka tooniga. «Need on riidevärviga värvitud,» naeratab Siidirätsep. Omal ajal, kui samuti käsitööhuviline abikaasa riideid värvis, siis pani mees vitsad potti pärast kangaid. Toon jäi kenasti peale ning on ka praegu veel selgelt näha.
Värske vitsaga võib kohe pärast koorimist punuma hakata, seisnud ja kuivanud materjal tahab aga leotamist, muidu lähevad vitsad järjest prõksudes katki ja paju paindlikkust pole kusagilt näha.
Peale paju on Siidirätsep punumiseks proovinud vaid rotangit, kuid teab, et üks noor kolleeg Viljandimaalt kasutab hoopis toomingat, pidavat olema sama painduv, kergemini kättesaadav ja ilus valge.
Vitstele lisaks on punumiseks vaja ka vormi, mille ümber korv kuju võtma hakkab. Neid poest osta ei saa, tuleb ise puust teha. Ilma vormita on sümmeetrilist kuju pea võimatu saada, eriti algajal punujal.
Konkurents lõunast
Vitspunutised on rahva hulgas populaarsed, õppimine läheb kiiresti ning osava tegija käte vahel valmivad korvid lennates. Miks on siis nii raske leida poest kodumaist korvi?
«Leedus on suur kool, kus invaliididele punumist õpetatakse,» toob Siidirätsep välja ühe põhjuse, miks meie poeriiulitel on külluses vaid lõunanaabrite juurest toodud kaupa. Lisaks olevat nende vitsad paremad – tugevamad ja jämedamad.