Fotograaf nägi: klõpsud ja katused

Foto: Margus Ansu

Hea fotokülje saamiseks peab peas käima üks klõps. Klõps, mis süütab lambi nägemaks järgmise fotokülje ideed. Ja mida varem see klõps käib, seda parem. Kõige parem «klõpsukoht» Tartus on Toomemägi. Jalutad seal väheke aega, puhkad pargipingil jalga, lased mõttel vabalt loksuda, kuni käibki klõps. Maailm saab helgem, mõte selgem ja võidki asuda uute töövõitude kallale.

Nii seadsingi tänasele fotoküljele mõeldes juba augustikuus sammud Toomemäele. Kuid seekord oli kõik teisiti. Ei mingit klõpsu. Ehk võisin Salo­mon Vesipruuli kombel vaid hädaldada – no ei tule vaimu peale!

Ja nii ka järgmisel ning ülejärgmisel päeval. Siis otsustasin ma pidada väikese pausi, elada töises mõttes päev korraga ja unustada fotokülje. Kuni ühe toreda päevani, mil minu juurde tuli meie arvamustoimetaja Ivi Drikkit ja ütles: «Kuule, Margus, Talvo Pabut on kirjutanud ühe päris hea loo avalikus ruumis asuvatest kelladest. Nüüd oleks vaja sinna juurde fotot mõnest avalikust kellast. Ma arhiivist vaatasin, aga sealt pole midagi võtta. Ja tegelikult võiks see olla värske foto ning mõnest ebatavalisemast rakursist pildistatud. Noh, et oleks huvitavam või nii…»

Sellest, kuidas ma mööda linna huvitavat rakurssi otsisin ja vana kaubamaja kella pildistasin ja endise ERA panga kella pildistasin ja kuidas ma Vanemuise kella täitsa huvitavast rakursist pildistatud sain, ei hakka ma kirjutama. Küll aga sellest, kuidas mul raekoja kella pildistades klõps käis.

Nimelt jäid mulle Toomemäelt kella pildistades silma kesklinna majade katused. Milliseid imelisi mustreid nad moodustasid. Ning siis käiski mu peas klõps – fotokülg tuleb katustest. Ja siin nad nüüd on. Mõned uued, mõned vanad. Mõned puhtad, mõned sammaldunud. Mõni lagunemas, mõni ehitusjärgus. Omamoodi huvitavad kõik.