Volikogu kehtestas eelmisel neljapäeval, 16. septembril uue arengustrateegia «Tartu 2030». Tuhat aastat pärast Jaroslav Targa vallutusi peaks Tartu olema selle dokumendi järgi tark, ettevõtlik, modernne, loov ja hooliv linn.
Jüri Kõre: säutsud vaksalis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tark paber ütleb järgmist: «…1990. aastate algul vabanes Tartu nõukogude perioodi salastatud linna painest, suletusest ja vaimsest surutisest. Uues staatuses on Tartul head eeldused olla teenäitajaks Eesti ühiskonna moderniseerimisel, mis põhineb inimeste vabal tahtel ja vastutustundel, teadmistel ja koostegevusel.»
Ilusad mõtted, mis on ilmselt inspireeritud Eesti viie Euroopa rikkaima riigi hulka jõudmise unistusest. Eesti Euroopas viies, Tartu Eestis esimene.
Peremeheks varblased
Paraku tunduvad need soovid mõnda linnaelu valdkonda vaadates utoopiana, mille teostumist masendav tegelikkus mitte kuidagi ei luba ennustada.
Veneaegse vaimse suletuse asemele on paljude jaoks saabunud geograafiline suletus. Sest kui sa pole küllalt tegus, ega sa siis alati lihtsalt ja kiiresti liikuma pääse. Ei Tartu sees ega Tartust välja.
Muidugi on mõistlik rõõmustada Ülenurme lennujaama taasavamise üle, kuid paraku oli veerand sajandit tagasi sõiduplaanis rohkem sihtkohti kui praegu. Raudteejaamast saab läbi häda (ümberistumisega) ühte suurde linna, Riiga, aastakümneid tagasi ka Vilniusse, Varssavisse, Minskisse, Leningradi, Moskvasse.
Kui mitu korda on vähenenud Plasku taskuks saanud maabussijaama käive, on isegi raske hinnata. Õnneks on kaugliinide sihtkohtade arv (kaks, Riia ja Leningrad) veerand sajandi taguse ajaga võrreldes samaks jäänud.
Möödunud aastad on kärpeid teinud kõigi väiksemate keskuste transpordikorraldusse. Kuid ajapikku läheb elu uutele rööbastele, hooned uuenevad, liinid taastuvad, reisijate teenindamine paraneb.
Tallinnas haarab reisisaatja bussist väljuva pensionäri toidukoti ja kui viimane on kindlalt kõnniteel, annab selle head koduteed soovides talle üle ukse kätte. Lausa idüll.
Tartus saadab linnavalitsuse propagandateenistus nagu teismeline Twitteri kasutaja iga natukese aja tagant välja mõne optimistliku säutsu ühistranspordi kohta. Et tulevad gaasiga sõitvad bussid. Ja elektrilised infotahvlid. Ja plastkaardid pabertalongi asemele. Ja palju-palju muudki tänapäevast.
Aga mis ei parane, on bussiliinid ja sõidugraafikud; varajasele või hilisele sõitjale on suletud maabussijaama uksed ja raudteejaam polegi raudteejaam, vaid paljas perroon (sisuliselt teivasjaam). Ja kus peremeheks pole reisijad, vaid säutsuvad varblased.
Ootavad tõuget
Võitlus Tartu raudteejaama tuleviku pärast oli elav ja aktiivne viimati enne kohalikke valimisi. Aasta tagasi. Siis järgnes vaikus, praegu on uuesti õhus pisut elevust. Vist jälle valimised tulemas, mis muud.
Praegu olevat võimalikud kõik arengud alates sellest, et Tartu raudteejaam on vaid plastkatusega perroon koos piletiputka või -automaadiga, kuni selleni, et vaksalihoone muutub maaliinide lõpp-peatuse Vaksali tänavale toomise järel linna logistikakeskuseks.
Lahendus, mis on linna tänavavõrgu tulevikku silmas pidades väga mõistlik. Nimelt muutub Vaksali tänav pärast sadamaraudtee lammutamist, Ropka silla ehitamist ja Annelinnaga ühendamist üheks keskseks magistraaltänavaks.
Muidugi on ka igasuguseid vahepealseid variante – teatud ruutmeetrite suuruse pinna rentimine jaamahoonest reisijate teenindamiseks jms –, kuid need tunduvad hoopis nigelamad kui selgepiirilised, must-valged lahendused.
Üks lihtsaimaid lahendusi on mõne muu raudteeäärse hoone andmine reisijate käsutusse. Täiesti juhuslikult on selline linnale kuuluv hoone olemas – kunagine raudteepolikliinik, praegu sotsiaalabi vajajaid teenindav Tähtvere piirkonnakeskus Vaksali 14.
Piirkonnakeskus võib asuda praegusest kohast kvartal või paar siia- või sinnapoole, see toimib hästi ka raudteeta. Vaksal paraku mitte.
Pinda on ehitisregistri järgi hoones 340 ruutmeetrit, umbes nii palju, kui on peetud vajalikuks jaamahoonest rentida. Hoonest vasakul on vähekasutatud parkimisplats, paremal asuv kinnistu on müügis, nii et sinnagi saaks parkimisala laiendada.
Tõsi, kindlasti vajaks kohendamist perroon ja perroonile pääs, aga küllap teeksid asjaosalised (Eesti Raudtee, Edelaraudtee, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium) selle töö ühiselt ära. Sest ega ühtegi nimetatutest asjade praegune seis ei rõõmusta, tõuke koostööks peaks aga andma linn. Paraku pole seda tõuget tänini antud.
Käest lastud võimalus
Teine sisult mõistlik, kuid hinnalt kallim lahendus on bussi- ja raudteejaama ühendamine. Paraku kipub see linnaisade loiduse ja otsustusvõimetuse tõttu peost libisema.
Kui teemat valdavad inimesed on rääkinud bussijaama toomisest Vaksali tänavale, on nad silmas pidanud Vaksali ja Tiigi tänava nurgal paikneva kunagise bussipargi territooriumi kasutamist.
See peaaegu hektarisuurune planguga varjatud asfaltplats oli pikemat aega müügis. Ja leidis lõpuks tänavusel suvel vähem kui nelja miljoni krooni eest uue omaniku. Ostja äriplaan pole avalikkusele teada, aga vaevalt ta kavatseb Plaskuga bussitasku (reisiterminali) rajamisega konkureerima hakata.
Miks Tartu linn oma ostueelist ei kasutanud, pole ka teada. Ometi on see linnaplaneerimise vaatenurgast nii väärtuslik kinnistu ja ostjale nii hea hind. Vandenõuteooriate pooldaja ütleks, et asi lõhnab mingi erahuvi mahitamise järele.
Selle ostuga oleks saanud tubli jupi Tartu transpordi sasipuntrast sirgeks ajada. Nüüd lähevad asjad veel rohkem sassi, kui seni olid.